Õigussüsteemi proovikivi sattus olema tihkest materjalist

Täna tehti Riigikohtus ajalugu! Esimene lõplikult süüdimõistetud Riigikogu liige, peab häbiga lahkuma Riigikogust ja paluma endale põlastusväärset istekohta süüdimõistetud kurjategijate pikal pingil. Ja mitte niisama tühja-tähja eest, vaid tõsise, korruptiivse, poliitilise positsiooni ärakasutamise kaudu sooritatud teo eest. Riigi kolmeastmeline kohtusüsteem on oma otsuse teinud ja näidanud samas, et viimase aja mitmed kõmulised protsessid kohtunike enda puhastamise osas pole mitte nõrkuse tundemärk, vaid sisemise tugevuse kasv. Korruptsiooni uurimine ja süüdimõistmine on üks raskemaid valdkondi kogu õiguskaitse uurimisvaldkonnas. Oma konspireerituses on ta võrreldav organiseeritud kuritegevuse, terrorismi või isegi salakuulamisega. Temani jõudmine eeldab tõsist ettevõtmist, tahet ja sõltumatust. Täna on Eesti õiguskaitse- ja kohtusüsteem seda tõestanud ning liikunud sammukese õigusriigi poole. Poliitiline korruptsioon ei kao kunagi ühestki riigist lõplikult, kuid õigussüsteemi reaalne toimimine võib ta vähemalt kustutada korruptiivsete poliitikute igapäevasest ja rutiinsest arsenalist.
Isiklikult, kui endisel õiguskaitsjal on mul tänase päeva üle ainult hea meel ja seda ilma mingisuguse poliitilise tagamõtteta!

Inimkaubandusest ja hoolivusest

Viimaste nädalate Eesti Päevaleht on üpriski laiapõhjaliselt ette võtnud noorte Eesti tüdrukute ja naiste välismaale abieluranda meelitamise ja nagu ka tänane EPL kirjutab: ka orjastamise.

Bottom of Form

Sellele sarnased teemad, nagu naiste kupeldamised, värbamised, vahendamised, kerkivad ikka mõnes meediakanalis üles, harilikult küll siis, kui mõni õnnetu eksinu on oma maailmarännakult naasnud ja rahvale oma kurbadest seiklustest pajatamas või on mõni kriminaalasi kohtulahendit saamas. Pärast kannatanu heietusi ja meedia võimendusi kutsutakse kuhugi stuudiosse võimuesindajad, kes teatavad harjumuslikult, et asjaga tegeletakse ja üldse on Euroopa Liidus mitmeid riike, kes ei suuda või lausa ei taha vastu seista inimkaubanduse erinevatele ilmingutele. Sellega peab nõustuma! Eriti kui vaadata meie ühenduse mõningaid partnereid, kes oma kahtlaste probleemide lahendamiseks Eesti eelarvest 20 korda suuremaid laene vajavad. Kahjuks peab tõdema, et mõõtmatu Euroopa Liit oma mitmepalgelisuses ja võimalusterohkuses on just see magnet, mis inimkaubandust kui äri hoogsalt arendab – olgu see siis immigrantidest odava tööjõu otsinguil, prostitutsiooni viljelemisel või näiteks hoopis doonoriäri edendamisel. Meie ühiskonna jaoks jäävad aga need teemad tänasel päeval veel kaugeks, kuna inimkaubanduse kui äri kasumid akumuleeruvad enamuses Vana-Euroopa riikidesse ja meid puudutab see ehk ainult niivõrd, kuivõrd üks või teine meilt pärit inimene oma rumalusest või naiivsusest kuhugi portsu otsa satub. Palju kõlab ka arvamust, mis kutsub üles järgima loodusliku selektsiooni teooriat, mille kohaselt rumalad ja väetid peavadki hukka saama - siis teistel lahedam elada. Ühiskondlikud hoiakud on visad muutuma ja vajavad selleks tihti põlvkondi.

Mida kujutab endast inimkaubandus? Kõik need naiste Küprosele, Itaaliasse, Saksamaale või ka siseriiklikud ärameelitamise faktid kujutavad endast inimkaubanduse varjatud külgi. Otseselt Eesti karistusseadustik sellist koosseisu nagu inimkaubandus ei tunne, kuigi tema varju on näha mitmete erinevate kuritegude kohal, alustades prostitutsiooni vahendamisest ning lõpetades orjastamise ja lapse sünnist mitteteatamiseni. Kui osad kuriteod on ühiskonnas nähtavad ja nende avastamine ning menetlemine sõltub otseselt kannatanu tahtest, siis suur hulk tegusid peidavadki ennast õiguskaitseorganite eest inimliku rumaluse, naiivsuse ja ka hirmu taha. Selliste koosseisude puhul eeldatakse aga võimudelt täiesti teistsugust lähenemist – ennetavat, lahendusi otsivat ja, mis kõige tähtsam, loominguliselt hoolivat.

Sarnaseks näiteks sellistele juhtumitele lähenemisel on teadmata kadunud isikute otsingud. Otseselt kuritegu ei ole, kuigi selle olemasolu võib mõningatel juhtudel tunnetada ka ilma erilise politseilise ettevalmistuseta. Arusaadavatel põhjustel on õiguskaitseorganid nende osas kidakeelsed ja rahustavad aeg-ajalt avalikkust statistika ja teadmisega, et aegajalt ju ikka inimesed kaovad, eks nad heal juhul on kuskil välismaal tööotsal või niisama pereprobleemide eest sinna jalga lasknud. Mis moel nad sinna said, ei ole ju enam eriti Eesti riigi asi, kuigi õigusteoreetiliselt kehtib Eesti karistusseadustik ka isikuliselt ehk ületades Eesti kodaniku kaitseks vajadusel ka Eesti riigi piire. Aga see on kulukas ja ebamugav. Ka kodus jätkub tööd. Ja paljud asjad kipuvadki ununema. Näiteks see, et kümmekond aastat tagasi sai Eesti tuntuks doonoriäriga, et meil aegajalt tegutsevad kodukootud maniakkide taolised tegelased, keda küll sarimõrvariteks nimetada ei tohi - üksikud, nagu Andrei Buketov Ida-Virumaalt või vennad Paalbergid on vaid erandlikud juhtumid, mis veel midagi ei tõesta? Jah, kui uskuda, et näiteks vennad Paalbergid ehitasid oma rõvedasse õuduste tallu vägistamispukid ainult ühe kuriteo jaoks ja Buketov tappis mitme vägistamise käigus ainult ühe tütarlapse… Ei tahaks nõustuda, et 1,3 miljonilise elanikkonna jaoks on need sündmused üksikud, eriti teadmisega, et mitmed noored naised on siiani kadunud.

Nii on ka inimkaubanduse uurimise taga ühiskonna kõigi tasandite hoolivuse defitsiit. Selle räpase äri kogu ahela paljastamine on võimalik ainult läbi loomingulise ja aeganõudva menetluse, otsingu ja mis kõige tähtsam selle menetleja inimliku huvi kannatanu ja tema mure vastu. Sisuliselt ongi see ju hooliv koostöö ühiskonna ja võimu vahel. Kõik need rahvusvahelised inimkaubandusega seotud ketid hakkavad pihta millestki üksikust, väikeset, tähtsusetust - mingist riigist, kellegi uurija pingutusest, kellegi väga personaalsest murest, olgu see siis kannatanult, tema sugulaselt või sõbralt tulenev. Kui inimest kutsutakse kahtlasele tööle kuhugi kahtlasse riiki, pakutakse juba telefoni teel sisuliselt kuriteo sooritamist, siis on see märk, et kellegi kuritegelik nupp nokib ja asi toimib. Samas on tegelikult kuritegu juba selle kutsega eostatud, küll vahest veel mitte näivas katsestaadiumis, kuid sinna jõudmiseks ongi vaja uurija ja uurimisorgani leidlikkust ja ettevõtlikust. Kurjategija, planeerides oma hämaraid tegusid, valab alati loomingulist higi, et oma tegevust peita ja varjata. Rutiinne ja kuiv menetlus ilma hooliva loomingulisuseta tema paljastamiseni kahjuks ei vii.

Nii et hoolivust, härrad ja prouad uurijad. Küll ühiskond teie eeskujule vaikselt järele tuleb ning ka kurikamõrvari lõpuks kinni aitab võtta. Magava Scherlocki suhu ei jookse isegi dr Watson, hiirest rääkimata!

Pealtkuulamine - kas moodsa aja mugavus või põhiõiguste riive?

Kaasaegse demokraatliku riigi üheks tundemärgiks on kindlasti asjaolu, et ühiskonna räägitakse ja arutatakse kõiki teemasid - tabusid pole – olgu jutuks perevägivald, poliitiline meelsus, presidendipaari riietus või õiguskaitseorganite peittegevus. Kui tekib hirm või juba isegi teatud vaoshoitus nendest rääkides – tähendab see seda, et riik on astunud üle ühe oma põhilise barjääri - ületanud oma võimutäiust ja asunud valitsema rahvast. Riigi juhtimine ei vasta enam Põhiseadusele. Sellele barjäärile lähenetakse harilikult vaikselt, riigi julgeoleku ohtusid esikohale lükates. Samas on riigi julgeoleku mõiste muide jäetud Eestis reguleerimata ja kust ta algab ja kus lõppeb – on antud tõlgendajatele vabaks. Siit tekivadki tihtipeale küsimused, millised faktorid on talle ohuks aga millised lihtsalt avaliku sektori mugavuse põhjenduseks. Vajadusel ruttavad tõlgendamisele aga appi arvud …

loe edasi:
http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/andres-anvelt-pealtkuulamine---kas-moodsa-aja-mugavus-voi-pohioiguste-riive.d?id=29679205

Silmitsi „pervomaffiaga“

Kurjus ei eksisteeri ühiskonnas pelgalt tasakaaluks headusele. Kurjuse üheks eesmärgiks on kasumlikkus vahenditega, mis headuse loomuses ei ole. Kuigi kasumiteenimise meetodite enamik on ühiskonnas kokkuleppeline, eiravad mõned neist inimlikkuse üldreegleid. Elu peaks olema endast lugupidavas riigis ja ühiskonnas väljaspool igasugust kauplemissfääri.

Ka organiseeritud kuritegevus on ajalooliselt püüdnud toetuda teatud moraaliprintsiipidele, kuid pidanud lõpuks ikkagi kaasa minema uute tuultega või siis jäädavalt kaduma. Nii oli see näiteks Itaalia maffiaperekondadega New Yorgis. Osa neist püüdis veel seitsmekümnendatel igati vastu seista narkoärile, kuid selle kasumlikkus murdis lõpuks ikkagi moraali – või siis hoopis kaela!

Täna aga seisavad paljud vanade traditsioonidega „tegijad“ taas valiku ees: kas proovida vastu seista organiseerunud „pervode“ uuele moraalitule tegevusliigile, pedofiiliale. Kahjuks peavad ilmselt ka „viimased mafiooslased“ varem või hiljem oma moraaliklimbi alla neelama. Äri vajab ajamist, kasum kasvamist.

loe edasi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-anvelt-oleme-silmitsi-pervomaffiaga.d?id=27209365

Kas päästjad päästavad euro?

…Uskumatu aga tõsi on see, et Kius „läbi lõhkise nina“ euroõndsaks saada sunnib meie riigiisasid tegema jätkuvalt peadpööritavaid jõu ja ilu numbreid - küll meditsiinis, küll sisejulgeolekus. Päästeametnike kärpimine on utreerituna taas löök vaesemate ja kindlustumata elanikkonna pihta, rääkimata päästetöötajatest endist. Kuigi tulesurmade arv on viimasel aastal tunduvalt langenud, ei tähenda see, et päästeamet peaks ennast nüüd vabamalt tunda. Töötuse kasv on kaasa toonud vähekindlustatud inimeste arvu suurenemise, mistõttu just see osa elanikest satub üha rohkem ja rohkem riskirühmadesse, kus köetakse millega ja kus juhtub. Vahest tundub, et see olekski nagu omaette eesmärk, põlegu need, kes külma muidu ei kannata. Samuti on täielikult vastutustundetu hakata koondama inimesi, kes on saanud riigi kulul vähemalt aastase väljaõppe, on koolitatud kooli ja elu poolt tulema ja tooma välja tulest ja veest nii teisi kui ennast. See investeering nagu ei maksaks riigile tagantjärgi midagi. Ühe kas politsei või päästekadeti koolitusaasta on 200 tuhande krooni ligi, mis teeb maha visatuks vähemalt 20 miljonit. Rääkimata nendest eludest, kes koondatute poolt päästmata jäävad. Politsei eelarve vähendamine on juba kaasa toonud „head näited“ sisejulgeoleku statistikast. Väikeste narkokoguste juhtumite arv on võrreldes eelmise aastaga vähenenud üle 50ne protsendi. Tundub esmapilgul, et rõõmustav uudis aga kahjuks mitte! Väikeste koguste ehk enamuses politseipatrullide poolt välja selgitatud juhtumite arvu vähenemine näitab reaalsuses seda, et politsei ei jõua enam sellega tegeleda. Narkootikumide müüjad, omajad, hangeldajad ei registreeri ju enda tegevust politseijaoskonnas ning selliste juhtumite statistika kujuneb ainult politseitöö näitajana. Selle kõrval on lausa õõvastav lugeda sotsiaalministeeriumi uuringuid sellest, et Eesti on narkotarbimise kasvu poolest Euroopas jätkuvalt esirinnas…

Vaata ka: http://andresanvelt.blogspot.com/2009/07/karpekirvega-sisejulgeoleku-kallal.html

Korruptsioon kui narkomaania: lahendus on suhtumises

Ajendatuna: „Kolmandik rahvast: kohalik võim on korrumpeerunud“ EPL 22.09.09

Esmapilgul erinevad need kaks nähtust nagu öö ja päev. Sarnane ehk vahest on ainult see, et nad saavad eksisteerida ainult tsiviliseeritud ühiskonnas ja sellega teema lõppebki. Kuid tasub vaid hakata neid lahkama – võime jõuda hämmastavate sarnasusteni.

Kõigepealt sõltuvusest!
Nii nagu narkomaania puhul eeldab ka korruptsioon esimest sammu. Inimene, kes on korra tarvitanud narkootikume ei taha kindlasti tunnistada, et ta on narkomaan. Samuti ka korruptant, kes pakub raha või võtab raha. Mõlema tulemuseks on harilikult see, et avastatakse reaalsusest tunduvalt lihtsamalt pöörlev maailm. Asjad toimuvad ladusalt ja libedalt. Sa oled teistest edukam ja energilisem. Järgmine staadium mõlema puhul on kuskil sees kriipiv vajadus uuesti proovida. Kogeda taas elu ladusust ja libedust. Kui asi õnnestub viperusteta, siis tugevdab see ainult enesekindlust ning tekitab joovastava tunde oma edukusest. Mõnuaine (korruptsiooni puhul nimetagem seda kasuaineks) pidev tarbimine toob kaasa aga täieliku sõltuvuse. Asjaajamine teises dimensioonis(kainena) tundub mõttetu ja aeglane. Selleks tasub ainult sattuda „lomkasse“ (pohmelli – ausasse asjaajamisse) ja see näed kui vaevaline see on. Ei – mingil juhul! Väljumine sõltuvusest on raske kui mitte võimatu, sest sisuliselt on sul nii endale kui teistele vaja tõestada, et sa oled nüüd puhas (aus) ja, et sinult võib oodata teistmoodi asjaajamist. Kas usume?

Varjatus kui elustiil!
Nagu ka narkomaania nii vajab ka korruptsioon varjatust. Seda eriti aine (teenuse) pakkuja jaoks. Kuna nii korruptsioon kui ka narkootikumidega seonduv on meie ühiskonnas mitte lihtsalt null-tolerantne, vaid lausa raske kriminaalkuritegu, siis neil, kes seda pakuvad, kulub tuntav osa teenitust selle varjamisele – diilerite palkamisele, vahendustasudele jne jne jne. Narkoparuneid (kartelle) võib võrreldagi ülekantud tähenduses mõningate poliitikute-ametnike kui ka nende heaks töötavate (kuuluvate) parteitaoliste korporatsioonidega, kes ajavad oma äri vastavalt kas siis kohaliku võimu, riigi või siis lausa rahvusvahelisel tasemel. Mida kõrgemal, seda varjatumalt! Kokkuvõttes mõjutab see aga igat ühte meist, kas siis läbi järjest kallineva riigivalitsemise või tõusva kuritegevuse kaudu. Kitsa huviringi omakasupoliitikat müüakse tarbijale kui muret ühiskonna pärast! Ka narkokartellid löövad muide mõnes Kaug-Ida või Ladina-Ameerika avarustes rusikaga endale rindu ja reklaamivad ennast kui ainukest sotsiaalset tööandjat tänu millele on just nende kandis elavatel talupoegadel moonipõllul või kokaistanduses mingisugustki tööd. Ka süsteemi ülesehitus on kurvastavalt samalaadne: parteiavaldus on kui truudusvanne ja iga liige kui tööriist selle parteilise püramiidi tipu teenimiseks. Kindlasti mitte tasuta, vaid vajadusel ka ohtralt kullatuna. Oleneb võimekusest ja truudusest. Need aga kes teenust tarbivad on lihtlabased sõltlased - nad on läbi ostu (altkäemaksu pakkumise) kuritegelikkuse seotud tarnijaga (teenuse pakkujaga). Kusjuures huvitavaks paralleeliks mõlema puhul on ka õiguskaitseorganite taktika nende suhtes. Parimaks tõendiks on teo matkimine, ehk narkootikumide ostmine või raha pakkumise imiteerimine korruptandile.

Positsioneerimine ühiskonnas
Nagu narkoäri puhul, nii ka korruptsiooni puhul on kahjuks just Eesti puhul eetiline valulävi veel suhteliselt madal. Kogu ühiskond küll räägib võitlusest nende pahedega, kuid kui jõuame konkreetse teoni, siis oodatakse suu ammuli kohtu ukse taga, kas jäi süüdi või mitte. Juriidiliselt võib ju veel kõik korrektne olla! Kui tuttav „paneb triipu“, siis julgen väita, et nende inimeste protsent , kes sellest õiguskaitset teavitab on sama madal kui korruptsioonist teavitajate oma. Justiitsministeeriumi korruptsiooniuuringu põhjal ainult üks protsendipügal! Miks siis? Sest me võtame seda kui möödapääsmatut ja aktsepteerime sisimas seda pahet – kui pattu (kergemat laadi jumalatoetust) mida aegajalt korda saates vahest veel põrgusse ei satu. Me isegi õigustame väikest kogust ning otsime sellele teatud määral legitiimsust. Me ei taha, et meie oma lapsed sellega seotud oleks, kuid teiste puhul suleme silmad ja räägime möödapääsmatusest. Me otsime õigustust narkomaaniale kui haigusele, kuid neame vahele jäänud korruptante kui ilgeid kurjategijaid. Me ei taha tunnistada, et mõlemad need nähtused laiutavad ülbelt meie endi tekitatud nõudlusel, võltsitud eetilisusel ja ükskõiksusel.
Nii nagu narkomaania vastane võitlus ei hakka tegelikult mitte õiguskaitseorganite kabinettides või Toompea võimukoridorides, vaid iga ühe kodust, kasvatusest ja suhtumisest, ei hakka ka võitlus korruptsiooniga kuivadest kohtustatistika numbritest. Korruptant jälgib meie suhtumist ja kõigi meie tolerantsi. Ta teeb järeldusi ka sellest, mida ja keda me poliitilisel areenil valime. Ta pakub ennast vastavalt meie maitse-eelistusele. Kuid kas diiler saab narkootikumi pähe suruda, kui ikka ise üldse ei taha ning kasvatus ja sellest tulenev suhtumine on välistav? Nii nagu diiler varitseb kangi all uut ostjat, ootab ka korruptandist ametnik, et talt ostetaks teenust. Diileri hirmus me oma lapsi kasvatame, kuid kas korruptsiooni eest hoiatame? Või see on jälle võõras mure, mis meisse ei puutu!

“Keegi ei tahtnud surra!”

Viimaste nädalate ja päevade traagilised järjestikused sündmused maanteedel, öistes parkides ning mujalgi “turvalises Eestis” on nagu taevased hoiatused Eesti rahvale ja neid “õndsusesse” juhtivatele poliitikutele. Meelitused rooli lubava joobetaseme tõstmise ja kergemate narkootikumide legaliseerimise näol on nagu libeda ja kavala ussi poolt pakutavad paradiisiaia õunad, mis Eesti inimese jälle kurba reaalsusesse tagasi paiskavad. Mingisuguse olematu “üldise tahtega” ja liberaalse õigusteadusega ei saa reformida meie veel väljaarenemata õigussüsteemi. Kohati jääb mulje, et kui me ei suuda asuda viie rikkama eurooplase hulka, siis ehk astume ühte ritta viie liberaalsema eurooplasega. Arvesse ei võeta ainult seda, et nii nagu rikkust on Euroopas loodud aastasadu riikluse, demokraatia ja kodanikuühiskonna alustaladel, nii on ka liberalismi kasvatatud inimestesse läbi teineteisemõistmise, arvestamise ja reaalse arusaamise demokraatiast kui ühiskonnavormist, mitte anarhia sünonüümina.
Selleks, et jõuda liberaalse õigusriigini, on vaja enne areneda ühiskonnaks, kus sõna "õigus" on kõigile või vähemalt rohkele enamusele (sh ka poliitikutele) reaalselt mõistetav ja kasutatav vahend rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Kus riik ei sunni inimesi õigust järgima mitte vähemuse, vaid enamuse kokkuleppel. Meie ühiskonnas on kahjuks need protsessid ajalooliselt mõistetavatel põhjustel veel lapsekingades ning kuigi vägivaldsete surmade sealhulgas liiklussurmade arv on mõne viimase aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud, ei anna see veel meile õigust ega ka mingil juhul vajadust hakata liberaliseerima meie ühiskonnas eksisteerivaid regulatsioone. Vägivalla ja mitteloomulike surmade arv on ju meil ikkagi veel Euroopa suuremaid ning eneseimetlus selles vallas võib sama kiiresti lõppeda fiaskoga nagu ka meie silmipimestav majandustõus.

Diskussiooni nendesl teemadel võib ja isegi peab pidama, kuid kindlasti mitte kiirustades ja kodanikuühiskonna mitte poliitilise algatusena. Sellised valdkonnad nagu joove autoroolis või kasvõi osaliselt legaliseeritud narkootikumid vajavad demokraatlikus ühiskonnas laiapinnalist vastukaja, mis ei saa olla mingilgi määral mõne erakonna valimiskampaania osaks. Kui seeläbi saavutatakse kasvõi mõneprotsendiline toetusmäära tõus ning asutakse ellu viima mingeid lubadusi, siis on see täielik vastutustundetus nende vastu, kes kasvõi kaudselt on kannatanud vägivalda liikluses, Tammsaare pargis või kus iganes mujal tormiliselt “väheneva kuritegevuse Eestis”, kõigi vastu, kes ei tahtnud surra.(loe ka www.delfi.ee)