neljapäev, 14. mai 2009

Sõim ja armastus

Tervist ajaveeb!
Pole midagi hullemat valusast vaikimisest või nurgas kirumisest! Inimene peab rääkima ja rääkima peab peale mõtlemist. Peale mõtlemist,milleks ta räägib ja mille või kelle jumalat ta oma rääkimisega teenima hakkab. Sõnas on jõudu, mis toob su esile teiste seast, kuid võib ka hävitada, tampida muda sisse või pühkida maamunalt. See on nagu relv, kuid mille jaoks luba pole vaja. Sest seda nimetatakse tsensuuriks. Aga seda me ei taha. Tahaks targalt sõnu tulistada aga nii, et keegi viga ei saaks, et sõna kui relv sinu käes mõjuks teistele turvaliselt. Sõna peab armastama nagu relva, mida sa omad ja aeg-ajalt puhastad. Kui aga see relv on inimese käes, kes ei hooli ei temast ega ka kellegist teisest - on see nagu ettearvamatu valang rahvahulga sisse, ta ei vaata, kes on ees, ta lihtsalt tapab, heal juhul haavab. Seda võib küll nimetada sõimuks vahest ehk laimuks aga ta on nagu kuul, mis on juba välja lennanud oma ohvri suunas, ta ei peatu enne kui on niitnud.
See on valik, mida teed enne kui tõstad relva või lausud sõna. See on valik, mis on ka mul, kui siia ajaveebi sukeldun. Proovin seda teha targalt ja armastusega! Ei mitte ei proovi, vaid teengi.
A.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar