BNS-i Essekogumik - Andres Anvelt: Eesti 2030

TALLINN, 6. november, BNS - Kahekümnendat tegevusaastat tähistav
uudisteagentuur Baltic News Service palub kogu 2010. aasta vältel
Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku
vaatav essee teemal "Balti riigid 2030" ja avaldab need. Selle
suure teema raames on esseede autoritel vabad käed sisu
kujundamiseks poliitikast kultuurini või majandusest loodushoiuni.
BNS-i tellitud esseede avaldamisel palume ära märkida, et tegemist
on uudisteagentuuri BNS kahekümnenda tegevusaasta
tähistamisega.

Selle essee autor on poliitik, kirjanik ja endine kõrge
politseiametnik Andres Anvelt.

2030

Sõidan monorööpalise kiirrongiga Ämari lennujaama, et lennata
Pekingisse, kus toimub järjekordne Rahvusvaheline FBI Rahvusliku
Akadeemia Euroopa ja Aasia lõpetanute kokkutulek. Nii kaua kui aega
ja tervist on, võib ikka reisida ja peale selle lükkasin ma oma
pensioni alguse paar aastat edasi. Uus üleeuroopaline
vanaduspensioniaja alguse valikuõigust pakkuv süsteem on küllalt
inimsõbralik, et arvestada nii tervist, tahtmist kui sissetulekuid.
Sõit Ämarisse on kiire ja mugav. Kuigi paljud virisesid alguses,
et, milleks on vaja ehitada lennujaama kesklinnast nii kaugele,
kuid akna taga pidev tiheasustuse vaheldumine parkmetsadega on
tunnistus sellest, et ega see Ämari niikaugel enam Tallinnast
polegi. Viimane suurem õnnetus reisilennukiga Tallinna lennuväljal
oli otsustavaks: lennujaam koliti kesklinnast Ämarisse, kus
vastavad kommunikatsioonid juba aastate eest olid sõjaväe tarbeks
välja ehitatud.

Peale selle oli Ämari kui sõjaväelennubaasi tähtsus iga aastaga
vähenenud kuna suur osa Põhjamaade sõjalisest transiidikoridorist
Aasia kriisikolletesse toimub läbi Pihkva lennuväebaasi. Peale
Venemaa sisulist konsolideerumist NATOga kümme aastat tagasi, on
Baltimaade õhuturve muutunud teisejärguliseks. Venemaa on viimastel
aastakümnetel otsinud Läänest võimalikult head partnerlust, kuna
selle endise suurriigi Ida territooriumid on paraku Hiina
uusasunike ja erinevate Aasia riikide põgenike poolt üle võetud.
Relvastatud konflikte Venemaal otseselt küll ei toimunud, kuid
suveräänsete erimajanduspiirkondade teke muutis tunduvalt Venemaa
Euroopa käsitlust ning koostöö vajadus ajendas teda juba üle kümne
aasta tagasi oma välispoliitikat üle vaatama. Ka Venemaa
paarkümmend aastat tagasi üles ehitatud Euraasia gaasimonopol
minetas oma tähtsuse, kui enamus Euroopa riike asus uue
horisontaalpuurimise tehnoloogiaga ise gaasi ammutama.

Kahekümnendatel toimunud närviline fossiilkütuse
spekulatsioonisõda ja uus majanduslangus taandus peale uute
gaasipuurimistehnoloogiate massilist kasutuselevõttu.
Elektrienergia tootmise üleminek lokaalsetele ja ohututele
minituumajaamadele ja taastuvenergiale andis tuntavat hingetõmmet
traditsiooniliste fossiilkütustega seotud lõpmatule
võidujooksudele. Selline energiasüsteem sai palju vähem haavatumaks
ja lokaalsed energiahäired naabreid enam niivõrd ei mõjutanud,
pigem vastupidi, globaalne energiavõrk koosneb nüüd kohalike ja
suhteliselt autonoomsete võrkude summast.

Väljun lennuväljal monorelsilt ja võtan varakult taskust
ID-kaardi. Astun ühena paljudest informatsioonitulba juurde ja
asetan oma kaardi lugeja peale. Ekraanile ilmub täpsustatud
informatsioon minu lennust, väravast ja stardi lõplikust
kellaajast. Aega veel on, mistõttu otsin endale lähedalasuvas
kohvikus mugava istekoha ja võtan taskust nanotehnoloogilise,
kokkuvolditud „ajalehe“. Märkan, et „ajaleht“ hakkab vanaks jääma.
Mõningad kokkumurde kohad enam ei taastu, kuid seni ta töötab ja
paiskab mulle teadvusse hulga erinevat informatsiooni.
Kahekümnendatel ajakirjandusmaailm muutus lõplikult. Tegijateks,
said „ajalehtede“ operaatorid, kellelt toimetused „ajalehe“ pinda
rentisid ja oma uudist üle võrgu nanotehnoloogia tarbijani
lennutasid.

Mis meil siis uudist kah on? Reklaamid ja kiiruudised vahelduvad
vaikselt vasakus lehenurgas ning seal midagi uut ja põrutavat leida
ei ole. Küll on huvitav arvamusrubriik. Olen ikka vanamoeline,
mistõttu meeldib lugeda, mitte jälgida neid kolumniste, kellest
paljud oma närvilise miimikaga proovivad sulle pähe määrida oma
poliitilisi, kõlbelisi või kultuurilisi maailmavaatekesi, tahtes
tungida õhukeselt nanoekraanilt sulle lausa näkku. Kui neid aga
mitte vaadata jäävad nad nukralt ooterežiimi. Tekst annab palju
parema ülevaate ning peletab eemale pealesunnitud emotsioonid. Uue
lehekülje avad pilguga alles siis, kui oled vana läbi mõtisklenud.
Eriti meeldib mulle lugeda poliitarvamusi. Ja selleks on ka
põhjust. Eesti viimane referendum kohaliku valitsemistasandi
järjekordseks lihtsustamiseks tekitas taas poliitilise tormi. Sise-
ja justiitsministeeriumi kaotamine, samuti valitava rahvakogu
vähendamine 51-le kohale, tõi kaasa poliitikute vana ja uue
põlvkonna elava diskussiooni.

Osa äärmuslasi sarjas oma isasid ja emasid, kes suurel häälel
Euroopale omal ajal hurraa hüüdsid ja sellist tulevikku ette ei
osanud näha. Mõni aasta tagasi olid kaotatud kaitse- ja
välisministeerium, veel varem aga majandus- ja kommunikatsiooni
ning põllumajandusministeerium. Haridusministeeriumi põhihariduse
osa liideti aga kultuuriministeeriumiga, mis võis üsna pea jäädagi
ainukeseks kohalikuks riigivõimustruktuuriks. Nii mõnigi vana
poliitik viskas siiani nalja, et meie haldusreform ongi lõpuks
käes, kuna riik ise ongi üks suur kohalik omavalitsus.

Referendumite jada hakkas rahandusministeeriumiga, mis lõpetas
oma tegevuse juba rohkem kui 12 aasta tagasi, samal ajal kui toimus
Riigikogu vähendamine 75-le saadikule. Kuigi on ette näha, et ka
see referendum hääletab muutuste poolt, on ikkagi huvitav jälgida
erinevaid sõnaseadjaid. Iseseisvuse kaotamisest rääkida nüüd ligi
30 aastat peale Euroopaga ühinemist, tundus pigem poliitilise
populismina, mida viljelevad peaaegu unustusse vajunud rahvuslikud
konservatiivid. Nende väljaütlemised mõjutavad veel kuidagi vanemat
põlvkonda, kuid noored võtavad neid pigem mingi sektina, kes
pimedas keldris rahvuslikku woodoo-d harrastavad. Enim käib
poliitikas diskussioon selle üle, kuidas hoida Euroopa
konkurentsivõimet Ameerika ühendriikide, Indo-Hiina konglomeraadi
ja üha paisuva Lõuna-Ameerika majandushiiu tasemel. Kas seda teha
ääretult liberaalse, vabalt üles-alla liikuva turumajandusmudeliga
või hoopis sotsiaal-konservatiivse maailmavaate pinnalt. Viimane
kannab endas tugevamat riiki ja pika strateegiakavaga
majanduskäsitlust. Tundub, et vastus sellele ei saa kooruma ei
selle ega ka järgmise põlvkonna jooksul. Üleeuroopalise
sotsiaalharta vastuvõtmine 2020 aastal ja Euroopa uue
konstitutsiooni kinnitamine 2018 aastal muutis Euroopa Liidu
arengut tunduvalt. Lisaks varasemale ühtsele finants- ja eelarve
poliitikale pandi alus ühtsele sotsiaal-, kaitse-, julgeoleku-,
välis- ning majanduspoliitikatele. Ka Eesti oli oma üle
kahemiljonilise elanikkonnaga muutunud üheks Euroopa keskmiseks
omavalitsuseks, kus kõik reaalpoliitikad olid antud Euroopa Liidu
ja tema komisjonide regionaalosakondade hallata.

Vaidlused uue konstitutsiooni vastu võtmiseks olid üle Euroopa
ägedad, kuid lokaalne tuumakonflikt Pakistanis ning põgenike kiire
juurdevool Euroopa Liitu 2014 aastal sundis prioriteedid ümber
reastama. Põgenike surve vana Euroopa riikidele nõudis uut
üleeuroopalist sotsiaalsüsteemi. Sotsiaalreform toimus peagi peale
rahareformi, kus euro devalveeriti 10 % ja sellele kohustati üle
minema kõik senised Euroopa Liidu liikmesriigid: väga lihtsalt, uus
konstitutsioon kohustas Euroopa Liidu ühendrahaks euro, vastasel
juhul ei saanud riik Euroopa Liidus jätkata. Globaliseerunud
maailmas võis aga väljaheitmine sarnaneda üle parda heitmisega
ulgumerel. Leevendamaks põgenike sisserändest tulenevaid
regionaalseid üliummistusi ühtlustati kogu Liidu territooriumil nii
sotsiaalsüsteem kui seda tagav maksusüsteem. Alguses tõi kiire
ülerahvastumine kaasa küll majanduslanguse, kuid peagi pöördus see
kiireks tõusuks. See omakorda lasi Liidus ajutiselt võimule ka
liberaalid. Majanduse kiirenevad tõusude ja languste tsüklid
sundisid Liitu lähenema oma poliitikatele konservatiivsemalt,
mõtlema stabiilsusfondi loomisele, samuti valitsemiskulude
kokkuhoiule ja suuremale ühtsusele. Sotsiaal-konservatiivid on
Euroopat valitsenud viimased kümme aastat ja siiani enam-vähem
edukalt.

Peagi tunnen käel vibratsiooni ja minu „Käekell“ osutab, et aeg
on liikuda lennuvärava poole. Voldin oma nanolehe kokku ja pistan
selle tasku. Rahulikul sammul läbin kontrolltunneli ja
turvatöötajatel minuni asja ei ole. Tumeda nahavärviga, arvatavasti
pakistaanlane ei tee mind märkamagi ja küsitleb eesti keeles,
sünkroontõlke abivahendi abil, üllatunud reisijat, kellel oli
turvatunnelis avastatud põuest klassikaline pastapliiats.
„Talisman,“ mõtlen mina, ja liigun rahuliku kõnnakuga mööda
kiirkõnniteed lennuki poole.

Andres Anvelt

Baltic News Service

Kuhu on maetud Harku maamaksu koer?

...Kunagi aasta tagasi küsisin Tallinna Volikogu puldis pealinna müügimaksu ja meediat kritiseerivalt IRL fraktsiooni juhilt Indrek Raudselt küsimuse: nimetagu ta üks Tallinna lähivald, kus juba üle kümne aasta toimib kohaliku maksuna müügimaks, kus perioodiliselt potsatab postkasti ilus ja värviline vallajuhtimist ülistav tasuta vallaleht ning kus ainuvõimul on IRL? Raudne ei osanud kohe vastata ja suure kiiruga pakkus välja (loodan, et naljaga pooleks) - Maardu. Pidin tema vastuse valeks kuulutama ja avaldama saladuse, et selleks kohaks on hoopis Harku vald. Raudne ei osanud seda kuidagi kommenteerida. Siis tundus see mulle küll suhteliselt kõrvalise teemana. Kuid kui viimastel päevadel Harku vald ja tema IRL-i juhid oma omalaadse maksureformiga meediataevasse sööstsid, ei suutnud ma oma muret "sõsarerakonna" pärast blogiga jagamata jätta...

Maamaksu kaotamine on muidugi esmapilgul õilis samm, kui sellega soovitakse tõesti meelitada valda üha enam noori ja maksevõimelisi kodanikke. Kui on valida omavalitsuste vahel, kuhu elama minna, siis esimeseks oluliseks küsimuseks on kindlasti: mis see maksma läheb? Kui maa ei nõua maksu, siis on ju ikka odavam sinna ehitada aga mis eluga edasi saab? Mis siis kui lapsed tulevad... Siis jõuad ka koera matmispaika...
Harku vallavalitsejatel on selleks tarbeks plaan ammu valmis kirjutatud. Maamaksu tühistamisele eelnes septembris ja jätkub jaanuaris väga "uhke" lasteaedade kohamaksu tõstmine. See saab olema alates uuest aastast lausa 652 krooni (Tallinn 348 krooni, Harku vald 2010 alguses 250 krooni). Poole aastaga on "lastemaks" tõusnud üle kahe korra, mis kindlasti annab võimaluse eelarve positsiooni ja valla poolt lasteaedadele tehtavaid kulutusi "positiivselt" parandada, kuid kelle arvelt?
Üldiselt nende arvelt, kes vallaga juba käest-jalust seotud on, kelle lapsed vajavad hoidmist, koolitamist ja kellel sealt kuhugi põgeneda ei ole. Maamaksust vabastus toob Harku valla maaomanikule rahakotti keskmiselt aastas 1500 krooni juurde, kuid vähemalt ühe lapse olemasolu karistab teda samas neljatuhandelise aaastase "lapsetrahviga". Hoidku jumal, kui lapsi on rohkem antud... Ka mitme lapse lasteaia soodustus on muide Harku vallast alles hiljuti hahtunud...
Lisaks peab aga Harku elanik tõdema, et valla uuselamurajoonides on kilomeetrite viisi tolmavaid teid, suurperedele on tühistatud ühistranspordi soodustus ning lisaks sellele peavad paljud pered kellegi enda liikmetest Tallinnasse sisse regama, kuna Harku vallas ei jagu kaugelt isegi neid samu, Eesti kallemaid lasteaia kohti. Eks see lasteaia kohtade nõudmise-pakkumise vahekord võimaldabki teha selliseid ebapopulaarseid otsuseid oma elanike suhtes, kuigi iseenesest avalik sektor ei tohiks matkida turumajanduse põhipostulaate. Vastupidi, omavalitsus peab tagama oma elanike hulgas talle võimaliku ühiskondliku tasakaalu. Muidu võiks ju küsida, milleks kohalikku omavalitsust üldse vaja on, kui tema avalikud teenused turureeglitele allutada?

Kui nüüd aga loo pealkirja juurde tagasi tulla, siis peab tõdema, et maamaksust vabastamise määrus on ikkagi 2011-sse ehk valimisaastasse suunatud ja kehtib ka ainult 2011 aasta lõpuni. Nii kaua on Harku elanikel ka aega mõtisklemaks ja valimaks, millise kolme kuu lasteaiatasude vahel tasku jäänud maamaks ära jagada? Teistel, kellel lapsi pole, jääb üle ainult oodata, mis positsioonile Harku vallajuht Kaupo Rätsepp IRL Harju valimisnimekirjas erakonna juhi Mart Laari järgi rivistub ja siis valima minna. Võib ainult arvata, et sinna see Harku maamaksu koer ka maetud on!

Kesklinna sõnumid: Tallilnna võimuliit pole igav ja mugav

Üsna pea jõuab kätte A-päev, mil Tallinna koalitsioon võib tähistada aastast koostööd pealinnas. Sotsiaaldemokraatliku erakonna ja Keskerakonna juhid lõid Tallinnas koostööks käed 4. novembril 2009. Möödas on juba peaaegu aasta aga kired selle võimuliidu tekkealgete, koostöö ja tuleviku ümber ei ole siiani vaibunud. Ühelt poolt on see ka mõistetav – Keskerakonnal polnud pragmaatilist matemaatikat aluseks võttes vajadust jagada ainuvõimu sotsidega ning meil vastavalt poleks omakorda olnud vaja liituda perekonnaga, kus pereliikmetel oma rollid niigi jaotatud ning vaba on ainult lemmiklooma roll. Selline valikute mulje võib jääda vaid esmapilgul. Põhjused on aga tunduvalt sügavamal – poliitilises tegelikkuses.

Lihtne poliitilise juhtimise mudel töötaks siis, kui Tallinn oleks keset mõõtmatut merd nagu Šultsi kasiinosaar, kus politoloogid käivad oma rutiinist närve puhkamas. Pigem on asjad vastupidi. Tallinn on pigem lakmuspaber ja katselabor suurtele valitsuskoalitsioonidele ning siin äraproovitut kas siis jätkatakse või välistatakse riigi tasemel. Kõik on võrreldav – eelarve, valitav kogu, valitsemiskabinet ja isegi meediahuvi.

Ka tänane seis Eesti poliitmaastikul on nagu suurõppus enne tõeliseid kevadist valimistormi. Aina kõvemini süüdistatakse sotse nii puudeldamises, reetmises, põhimõtete puudumises ja veel paljudes surmaga samastatud pattudes. Seda tehakse nii volikogu puldist, meedias või siis keelitab opositsioon otse SDE üldkogu tervituskõnes koalitsioonist lahkuma – seda kõike muidugi ühel poliitilisel eesmärgil – võtta kevadiselt lahingkogunemiselt maha üks võitlusvõimeline üksus ning jätta suurparteide jaoks kahe asemel alles ainult üks väiksem mugavusliitlane – IRL. Eks siis on näha, milliselt suurerakonnalt parem pakkumine tuleb, maailmavaadet annab ju alati venitada!

Kogu selle poliitilise ruutvõrrandi lahendamisel ei tohiks aga unustada, et matemaatika ei ole ainult teoreetiline ja mõtlemist arendav teadus, vaid loob alused ka paljudeks praktilisteks lahendusteks. SDE on sellele lisaks, et lihtsalt oma kohaloleku märgiks hääl puhtaks köhida, teinud ära ka märkimisväärselt palju linnajuhtimise tasandil. Ajada näpuga linnaeelarves taga üksikuid ridasid ning tuua punase ja rohelise markeriga välja oma personaalsed saavutused pole ühes meeskonnas -koalitsioonis kombeks. Lõpuks peab eelarve peegeldama võimupartnerite ühiseid kokkuleppeid ja lepingus sätestatu täitmist ning hooplemine maksumaksja rahade jaotamise küsimustes ei ole lihtsalt viisakas. Kiitus või laitus peab eelkõige tulenema maksumaksja enda suust. Pigem tooks esile SDE tegevuse linnajuhtimise demokratiseerimise kohapealt. Tänu meie väga selgetele rõhuasetustele on linnajuhtimise erinevate tegemiste juures üha rohkem oma asja ajamas erinevad kodanikeühendused - seltsid, olgu siis nad ameti või elukoha pinnalt sündinud. Aasta jooksul on nad muutnud ja on edaspidigi muutmas tõsiselt linnajuhtide hoiakuid mitmete küsimuste lahendamisel, olgu see, siis, Kalamaja parkimiskord, Kakumäe uue sadama ehitus, Kesklinna-Pirita vahelise ala detailplaneeringud, Disainigalerii võimalik sulgemine, Vene muuseumi avamine ja palju muud. Kõik need küsimused pole veel leidnud lahenduse, kuid vähemalt jää nendesse suhtumise osas on sulatatud ning kodanikualgatused enam tühja kaevu ei hüüa.

Järgmiseks tõsiseks sammuks saab sotsidel olema linna juhtimisskeemi ümberkorraldamine, sest linnarahva suhtlemise olematu kiirus ja lihtsus linna ametkondadega on just see, mis kapitaalselt remonti vajab. Selles osas on aga ainupartei valitsemisel tekkinud bürokraatiaseina lõhkumine võrreldav Berliini müüri lammutamisega. Aga ka selle langemist keegi ei uskunud enne kui läinud ta oli. Nii, et Sotsidel Tallinna võimuliidus igav ja mugav kindlasti ei hakka.

Kesklilnna sõnumid: http://www.tallinn.ee/est/g1719s52564

Juhtkonna eneseimetlus politseinikke ei motiveeri

Sissetuleku vähenemine ei motiveeri ühtegi töötegijat, olgu see, siis ettevõtja või politseinik. Rahaline ekvivalent on tööpanuse mõõtmisel küll subjektiivne, kuid sisuliselt ainukene võimalik mõõdik. Nii see kahjuks on ja sellest üle ega ümber ei pääse kuidagi. Kindlasti on igas kollektiivis ja erialal individualiste, kes teeksid oma tööd isegi olenemata selle töö eest teenitavast rahasummast, kuid nende olemasolu on pigem isegi ohtlik kui tervitatav, sest sellised inimesed kalduvad tihtipeale kontrollimatule isetegevusele ja tulemuseks võib olla rohkelt tagasilööke, seda eriti sellises valdkonnas nagu seda on ka õiguskaitse.

loe edasi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-anvelt-juhtkonna-eneseimetlus-politseinikke-ei-motiveeri.d?id=33978423

Õigussüsteemi proovikivi sattus olema tihkest materjalist

Täna tehti Riigikohtus ajalugu! Esimene lõplikult süüdimõistetud Riigikogu liige, peab häbiga lahkuma Riigikogust ja paluma endale põlastusväärset istekohta süüdimõistetud kurjategijate pikal pingil. Ja mitte niisama tühja-tähja eest, vaid tõsise, korruptiivse, poliitilise positsiooni ärakasutamise kaudu sooritatud teo eest. Riigi kolmeastmeline kohtusüsteem on oma otsuse teinud ja näidanud samas, et viimase aja mitmed kõmulised protsessid kohtunike enda puhastamise osas pole mitte nõrkuse tundemärk, vaid sisemise tugevuse kasv. Korruptsiooni uurimine ja süüdimõistmine on üks raskemaid valdkondi kogu õiguskaitse uurimisvaldkonnas. Oma konspireerituses on ta võrreldav organiseeritud kuritegevuse, terrorismi või isegi salakuulamisega. Temani jõudmine eeldab tõsist ettevõtmist, tahet ja sõltumatust. Täna on Eesti õiguskaitse- ja kohtusüsteem seda tõestanud ning liikunud sammukese õigusriigi poole. Poliitiline korruptsioon ei kao kunagi ühestki riigist lõplikult, kuid õigussüsteemi reaalne toimimine võib ta vähemalt kustutada korruptiivsete poliitikute igapäevasest ja rutiinsest arsenalist.
Isiklikult, kui endisel õiguskaitsjal on mul tänase päeva üle ainult hea meel ja seda ilma mingisuguse poliitilise tagamõtteta!

Inimkaubandusest ja hoolivusest

Viimaste nädalate Eesti Päevaleht on üpriski laiapõhjaliselt ette võtnud noorte Eesti tüdrukute ja naiste välismaale abieluranda meelitamise ja nagu ka tänane EPL kirjutab: ka orjastamise.

Bottom of Form

Sellele sarnased teemad, nagu naiste kupeldamised, värbamised, vahendamised, kerkivad ikka mõnes meediakanalis üles, harilikult küll siis, kui mõni õnnetu eksinu on oma maailmarännakult naasnud ja rahvale oma kurbadest seiklustest pajatamas või on mõni kriminaalasi kohtulahendit saamas. Pärast kannatanu heietusi ja meedia võimendusi kutsutakse kuhugi stuudiosse võimuesindajad, kes teatavad harjumuslikult, et asjaga tegeletakse ja üldse on Euroopa Liidus mitmeid riike, kes ei suuda või lausa ei taha vastu seista inimkaubanduse erinevatele ilmingutele. Sellega peab nõustuma! Eriti kui vaadata meie ühenduse mõningaid partnereid, kes oma kahtlaste probleemide lahendamiseks Eesti eelarvest 20 korda suuremaid laene vajavad. Kahjuks peab tõdema, et mõõtmatu Euroopa Liit oma mitmepalgelisuses ja võimalusterohkuses on just see magnet, mis inimkaubandust kui äri hoogsalt arendab – olgu see siis immigrantidest odava tööjõu otsinguil, prostitutsiooni viljelemisel või näiteks hoopis doonoriäri edendamisel. Meie ühiskonna jaoks jäävad aga need teemad tänasel päeval veel kaugeks, kuna inimkaubanduse kui äri kasumid akumuleeruvad enamuses Vana-Euroopa riikidesse ja meid puudutab see ehk ainult niivõrd, kuivõrd üks või teine meilt pärit inimene oma rumalusest või naiivsusest kuhugi portsu otsa satub. Palju kõlab ka arvamust, mis kutsub üles järgima loodusliku selektsiooni teooriat, mille kohaselt rumalad ja väetid peavadki hukka saama - siis teistel lahedam elada. Ühiskondlikud hoiakud on visad muutuma ja vajavad selleks tihti põlvkondi.

Mida kujutab endast inimkaubandus? Kõik need naiste Küprosele, Itaaliasse, Saksamaale või ka siseriiklikud ärameelitamise faktid kujutavad endast inimkaubanduse varjatud külgi. Otseselt Eesti karistusseadustik sellist koosseisu nagu inimkaubandus ei tunne, kuigi tema varju on näha mitmete erinevate kuritegude kohal, alustades prostitutsiooni vahendamisest ning lõpetades orjastamise ja lapse sünnist mitteteatamiseni. Kui osad kuriteod on ühiskonnas nähtavad ja nende avastamine ning menetlemine sõltub otseselt kannatanu tahtest, siis suur hulk tegusid peidavadki ennast õiguskaitseorganite eest inimliku rumaluse, naiivsuse ja ka hirmu taha. Selliste koosseisude puhul eeldatakse aga võimudelt täiesti teistsugust lähenemist – ennetavat, lahendusi otsivat ja, mis kõige tähtsam, loominguliselt hoolivat.

Sarnaseks näiteks sellistele juhtumitele lähenemisel on teadmata kadunud isikute otsingud. Otseselt kuritegu ei ole, kuigi selle olemasolu võib mõningatel juhtudel tunnetada ka ilma erilise politseilise ettevalmistuseta. Arusaadavatel põhjustel on õiguskaitseorganid nende osas kidakeelsed ja rahustavad aeg-ajalt avalikkust statistika ja teadmisega, et aegajalt ju ikka inimesed kaovad, eks nad heal juhul on kuskil välismaal tööotsal või niisama pereprobleemide eest sinna jalga lasknud. Mis moel nad sinna said, ei ole ju enam eriti Eesti riigi asi, kuigi õigusteoreetiliselt kehtib Eesti karistusseadustik ka isikuliselt ehk ületades Eesti kodaniku kaitseks vajadusel ka Eesti riigi piire. Aga see on kulukas ja ebamugav. Ka kodus jätkub tööd. Ja paljud asjad kipuvadki ununema. Näiteks see, et kümmekond aastat tagasi sai Eesti tuntuks doonoriäriga, et meil aegajalt tegutsevad kodukootud maniakkide taolised tegelased, keda küll sarimõrvariteks nimetada ei tohi - üksikud, nagu Andrei Buketov Ida-Virumaalt või vennad Paalbergid on vaid erandlikud juhtumid, mis veel midagi ei tõesta? Jah, kui uskuda, et näiteks vennad Paalbergid ehitasid oma rõvedasse õuduste tallu vägistamispukid ainult ühe kuriteo jaoks ja Buketov tappis mitme vägistamise käigus ainult ühe tütarlapse… Ei tahaks nõustuda, et 1,3 miljonilise elanikkonna jaoks on need sündmused üksikud, eriti teadmisega, et mitmed noored naised on siiani kadunud.

Nii on ka inimkaubanduse uurimise taga ühiskonna kõigi tasandite hoolivuse defitsiit. Selle räpase äri kogu ahela paljastamine on võimalik ainult läbi loomingulise ja aeganõudva menetluse, otsingu ja mis kõige tähtsam selle menetleja inimliku huvi kannatanu ja tema mure vastu. Sisuliselt ongi see ju hooliv koostöö ühiskonna ja võimu vahel. Kõik need rahvusvahelised inimkaubandusega seotud ketid hakkavad pihta millestki üksikust, väikeset, tähtsusetust - mingist riigist, kellegi uurija pingutusest, kellegi väga personaalsest murest, olgu see siis kannatanult, tema sugulaselt või sõbralt tulenev. Kui inimest kutsutakse kahtlasele tööle kuhugi kahtlasse riiki, pakutakse juba telefoni teel sisuliselt kuriteo sooritamist, siis on see märk, et kellegi kuritegelik nupp nokib ja asi toimib. Samas on tegelikult kuritegu juba selle kutsega eostatud, küll vahest veel mitte näivas katsestaadiumis, kuid sinna jõudmiseks ongi vaja uurija ja uurimisorgani leidlikkust ja ettevõtlikust. Kurjategija, planeerides oma hämaraid tegusid, valab alati loomingulist higi, et oma tegevust peita ja varjata. Rutiinne ja kuiv menetlus ilma hooliva loomingulisuseta tema paljastamiseni kahjuks ei vii.

Nii et hoolivust, härrad ja prouad uurijad. Küll ühiskond teie eeskujule vaikselt järele tuleb ning ka kurikamõrvari lõpuks kinni aitab võtta. Magava Scherlocki suhu ei jookse isegi dr Watson, hiirest rääkimata!

Pealtkuulamine - kas moodsa aja mugavus või põhiõiguste riive?

Kaasaegse demokraatliku riigi üheks tundemärgiks on kindlasti asjaolu, et ühiskonna räägitakse ja arutatakse kõiki teemasid - tabusid pole – olgu jutuks perevägivald, poliitiline meelsus, presidendipaari riietus või õiguskaitseorganite peittegevus. Kui tekib hirm või juba isegi teatud vaoshoitus nendest rääkides – tähendab see seda, et riik on astunud üle ühe oma põhilise barjääri - ületanud oma võimutäiust ja asunud valitsema rahvast. Riigi juhtimine ei vasta enam Põhiseadusele. Sellele barjäärile lähenetakse harilikult vaikselt, riigi julgeoleku ohtusid esikohale lükates. Samas on riigi julgeoleku mõiste muide jäetud Eestis reguleerimata ja kust ta algab ja kus lõppeb – on antud tõlgendajatele vabaks. Siit tekivadki tihtipeale küsimused, millised faktorid on talle ohuks aga millised lihtsalt avaliku sektori mugavuse põhjenduseks. Vajadusel ruttavad tõlgendamisele aga appi arvud …

loe edasi:
http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/andres-anvelt-pealtkuulamine---kas-moodsa-aja-mugavus-voi-pohioiguste-riive.d?id=29679205