Kurjus ei eksisteeri ühiskonnas pelgalt tasakaaluks headusele. Kurjuse üheks eesmärgiks on kasumlikkus vahenditega, mis headuse loomuses ei ole. Kuigi kasumiteenimise meetodite enamik on ühiskonnas kokkuleppeline, eiravad mõned neist inimlikkuse üldreegleid. Elu peaks olema endast lugupidavas riigis ja ühiskonnas väljaspool igasugust kauplemissfääri.
Ka organiseeritud kuritegevus on ajalooliselt püüdnud toetuda teatud moraaliprintsiipidele, kuid pidanud lõpuks ikkagi kaasa minema uute tuultega või siis jäädavalt kaduma. Nii oli see näiteks Itaalia maffiaperekondadega New Yorgis. Osa neist püüdis veel seitsmekümnendatel igati vastu seista narkoärile, kuid selle kasumlikkus murdis lõpuks ikkagi moraali – või siis hoopis kaela!
Täna aga seisavad paljud vanade traditsioonidega „tegijad“ taas valiku ees: kas proovida vastu seista organiseerunud „pervode“ uuele moraalitule tegevusliigile, pedofiiliale. Kahjuks peavad ilmselt ka „viimased mafiooslased“ varem või hiljem oma moraaliklimbi alla neelama. Äri vajab ajamist, kasum kasvamist.
…Uskumatu aga tõsi on see, et Kius „läbi lõhkise nina“ euroõndsaks saada sunnib meie riigiisasid tegema jätkuvalt peadpööritavaid jõu ja ilu numbreid - küll meditsiinis, küll sisejulgeolekus. Päästeametnike kärpimine on utreerituna taas löök vaesemate ja kindlustumata elanikkonna pihta, rääkimata päästetöötajatest endist. Kuigi tulesurmade arv on viimasel aastal tunduvalt langenud, ei tähenda see, et päästeamet peaks ennast nüüd vabamalt tunda. Töötuse kasv on kaasa toonud vähekindlustatud inimeste arvu suurenemise, mistõttu just see osa elanikest satub üha rohkem ja rohkem riskirühmadesse, kus köetakse millega ja kus juhtub. Vahest tundub, et see olekski nagu omaette eesmärk, põlegu need, kes külma muidu ei kannata. Samuti on täielikult vastutustundetu hakata koondama inimesi, kes on saanud riigi kulul vähemalt aastase väljaõppe, on koolitatud kooli ja elu poolt tulema ja tooma välja tulest ja veest nii teisi kui ennast. See investeering nagu ei maksaks riigile tagantjärgi midagi. Ühe kas politsei või päästekadeti koolitusaasta on 200 tuhande krooni ligi, mis teeb maha visatuks vähemalt 20 miljonit. Rääkimata nendest eludest, kes koondatutepoolt päästmata jäävad. Politsei eelarve vähendamine on juba kaasa toonud „head näited“ sisejulgeoleku statistikast. Väikeste narkokoguste juhtumite arv on võrreldes eelmise aastaga vähenenud üle 50ne protsendi. Tundub esmapilgul, et rõõmustav uudis aga kahjuks mitte! Väikeste koguste ehk enamuses politseipatrullide poolt välja selgitatud juhtumite arvu vähenemine näitab reaalsuses seda, et politsei ei jõua enam sellega tegeleda. Narkootikumide müüjad, omajad, hangeldajad ei registreeri ju enda tegevust politseijaoskonnas ningselliste juhtumite statistika kujuneb ainult politseitöö näitajana. Selle kõrval on lausa õõvastav lugeda sotsiaalministeeriumi uuringuid sellest, et Eesti on narkotarbimise kasvu poolest Euroopas jätkuvalt esirinnas…
Ajendatuna: „Kolmandik rahvast: kohalik võim on korrumpeerunud“ EPL 22.09.09
Esmapilgul erinevad need kaks nähtust nagu öö ja päev. Sarnane ehk vahest on ainult see, et nad saavad eksisteerida ainult tsiviliseeritud ühiskonnas ja sellega teema lõppebki. Kuid tasub vaid hakata neid lahkama – võime jõuda hämmastavate sarnasusteni.
Kõigepealt sõltuvusest! Nii nagu narkomaania puhul eeldab ka korruptsioon esimest sammu. Inimene, kes on korra tarvitanud narkootikume ei taha kindlasti tunnistada, et ta on narkomaan. Samuti ka korruptant, kes pakub raha või võtab raha. Mõlema tulemuseks on harilikult see, et avastatakse reaalsusest tunduvalt lihtsamalt pöörlev maailm. Asjad toimuvad ladusalt ja libedalt. Sa oled teistest edukam ja energilisem. Järgmine staadium mõlema puhul on kuskil sees kriipiv vajadus uuesti proovida. Kogeda taas elu ladusust ja libedust. Kui asi õnnestub viperusteta, siis tugevdab see ainult enesekindlust ning tekitab joovastava tunde oma edukusest. Mõnuaine (korruptsiooni puhul nimetagem seda kasuaineks) pidev tarbimine toob kaasa aga täieliku sõltuvuse. Asjaajamine teises dimensioonis(kainena) tundub mõttetu ja aeglane. Selleks tasub ainult sattuda „lomkasse“ (pohmelli – ausasse asjaajamisse) ja see näed kui vaevaline see on. Ei – mingil juhul! Väljumine sõltuvusest on raske kui mitte võimatu, sest sisuliselt on sul nii endale kui teistele vaja tõestada, et sa oled nüüd puhas (aus) ja, et sinult võib oodata teistmoodi asjaajamist. Kas usume?
Varjatus kui elustiil! Nagu ka narkomaania nii vajab ka korruptsioon varjatust. Seda eriti aine (teenuse) pakkuja jaoks. Kuna nii korruptsioon kui ka narkootikumidega seonduv on meie ühiskonnas mitte lihtsalt null-tolerantne, vaid lausa raske kriminaalkuritegu, siis neil, kes seda pakuvad, kulub tuntav osa teenitust selle varjamisele – diilerite palkamisele, vahendustasudele jne jne jne. Narkoparuneid (kartelle) võib võrreldagi ülekantud tähenduses mõningate poliitikute-ametnike kui ka nende heaks töötavate (kuuluvate) parteitaoliste korporatsioonidega, kes ajavad oma äri vastavalt kas siis kohaliku võimu, riigi või siis lausa rahvusvahelisel tasemel. Mida kõrgemal, seda varjatumalt! Kokkuvõttes mõjutab see aga igat ühte meist, kas siis läbi järjest kallineva riigivalitsemise või tõusva kuritegevuse kaudu. Kitsa huviringi omakasupoliitikat müüakse tarbijale kui muret ühiskonna pärast! Ka narkokartellid löövad muide mõnes Kaug-Ida või Ladina-Ameerika avarustes rusikaga endale rindu ja reklaamivad ennast kui ainukest sotsiaalset tööandjat tänu millele on just nende kandis elavatel talupoegadel moonipõllul või kokaistanduses mingisugustki tööd. Ka süsteemi ülesehitus on kurvastavalt samalaadne: parteiavaldus on kui truudusvanne ja iga liige kui tööriist selle parteilise püramiidi tipu teenimiseks. Kindlasti mitte tasuta, vaid vajadusel ka ohtralt kullatuna. Oleneb võimekusest ja truudusest. Need aga kes teenust tarbivad on lihtlabased sõltlased - nad on läbi ostu (altkäemaksu pakkumise) kuritegelikkuse seotud tarnijaga (teenuse pakkujaga). Kusjuures huvitavaks paralleeliks mõlema puhul on ka õiguskaitseorganite taktika nende suhtes. Parimaks tõendiks on teo matkimine, ehk narkootikumide ostmine või raha pakkumise imiteerimine korruptandile.
Positsioneerimine ühiskonnas Nagu narkoäri puhul, nii ka korruptsiooni puhul on kahjuks just Eesti puhul eetiline valulävi veel suhteliselt madal. Kogu ühiskond küll räägib võitlusest nende pahedega, kuid kui jõuame konkreetse teoni, siis oodatakse suu ammuli kohtu ukse taga, kas jäi süüdi või mitte. Juriidiliselt võib ju veel kõik korrektne olla! Kui tuttav „paneb triipu“, siis julgen väita, et nende inimeste protsent , kes sellest õiguskaitset teavitab on sama madal kui korruptsioonist teavitajate oma. Justiitsministeeriumi korruptsiooniuuringu põhjal ainult üks protsendipügal! Miks siis? Sest me võtame seda kui möödapääsmatut ja aktsepteerime sisimas seda pahet – kui pattu (kergemat laadi jumalatoetust) mida aegajalt korda saates vahest veel põrgusse ei satu. Me isegi õigustame väikest kogust ning otsime sellele teatud määral legitiimsust. Me ei taha, et meie oma lapsed sellega seotud oleks, kuid teiste puhul suleme silmad ja räägime möödapääsmatusest. Me otsime õigustust narkomaaniale kui haigusele, kuid neame vahele jäänud korruptante kui ilgeid kurjategijaid. Me ei taha tunnistada, et mõlemad need nähtused laiutavad ülbelt meie endi tekitatud nõudlusel, võltsitud eetilisusel ja ükskõiksusel. Nii nagu narkomaania vastane võitlus ei hakka tegelikult mitte õiguskaitseorganite kabinettides või Toompea võimukoridorides, vaid iga ühe kodust, kasvatusest ja suhtumisest, ei hakka ka võitlus korruptsiooniga kuivadest kohtustatistika numbritest. Korruptant jälgib meie suhtumist ja kõigi meie tolerantsi. Ta teeb järeldusi ka sellest, mida ja keda me poliitilisel areenil valime. Ta pakub ennast vastavalt meie maitse-eelistusele. Kuid kas diiler saab narkootikumi pähe suruda, kui ikka ise üldse ei taha ning kasvatus ja sellest tulenev suhtumine on välistav? Nii nagu diiler varitseb kangi all uut ostjat, ootab ka korruptandist ametnik, et talt ostetaks teenust. Diileri hirmus me oma lapsi kasvatame, kuid kas korruptsiooni eest hoiatame? Või see on jälle võõras mure, mis meisse ei puutu!
Viimaste nädalate ja päevade traagilisedjärjestikused sündmused maanteedel, öistes parkides ning mujalgi “turvalises Eestis”on nagu taevased hoiatused Eesti rahvale ja neid “õndsusesse” juhtivatele poliitikutele. Meelitused rooli lubava joobetaseme tõstmise ja kergemate narkootikumide legaliseerimise näol on nagu libeda ja kavala ussi poolt pakutavad paradiisiaia õunad, mis Eesti inimese jälle kurba reaalsusesse tagasi paiskavad. Mingisuguse olematu “üldise tahtega” ja liberaalse õigusteadusega ei saa reformida meie veel väljaarenemata õigussüsteemi. Kohati jääb mulje, et kui me ei suuda asuda viie rikkama eurooplase hulka, siis ehk astume ühte ritta viie liberaalsema eurooplasega. Arvesse ei võeta ainult seda, et nii nagu rikkust on Euroopas loodud aastasadu riikluse, demokraatia ja kodanikuühiskonna alustaladel, nii on ka liberalismi kasvatatud inimestesse läbi teineteisemõistmise, arvestamise ja reaalse arusaamise demokraatiast kui ühiskonnavormist, mitte anarhia sünonüümina.
Selleks, et jõuda liberaalse õigusriigini, on vaja enne areneda ühiskonnaks, kus sõna "õigus" on kõigile või vähemalt rohkele enamusele (sh ka poliitikutele) reaalselt mõistetav ja kasutatav vahend rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Kus riik ei sunni inimesi õigust järgima mitte vähemuse, vaid enamuse kokkuleppel. Meie ühiskonnas on kahjuks need protsessid ajalooliselt mõistetavatel põhjustel veel lapsekingades ning kuigi vägivaldsete surmade sealhulgas liiklussurmade arv on mõne viimase aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud, ei anna see veel meile õigust ega ka mingil juhul vajadust hakata liberaliseerima meie ühiskonnas eksisteerivaid regulatsioone. Vägivalla ja mitteloomulike surmade arv on ju meil ikkagi veel Euroopa suuremaid ning eneseimetlus selles vallas võib sama kiiresti lõppeda fiaskoga nagu ka meie silmipimestav majandustõus.
Diskussiooni nendesl teemadel võib ja isegi peab pidama, kuid kindlasti mitte kiirustades ja kodanikuühiskonnamitte poliitilise algatusena. Sellised valdkonnad nagu joove autoroolis või kasvõi osaliselt legaliseeritud narkootikumid vajavad demokraatlikus ühiskonnas laiapinnalist vastukaja, mis ei saa olla mingilgi määral mõne erakonna valimiskampaania osaks. Kui seeläbi saavutatakse kasvõi mõneprotsendiline toetusmäära tõus ning asutakse ellu viima mingeid lubadusi, siis on see täielik vastutustundetus nende vastu, kes kasvõi kaudselt on kannatanud vägivalda liikluses, Tammsaare pargis või kus iganes mujal tormiliselt “väheneva kuritegevuse Eestis”, kõigi vastu, kes ei tahtnud surra.(loe ka www.delfi.ee)
Kärpesolidaarsus avalikus sektoris võib maksumaksjale ja erasektorile tunduda esmapilgul küll ainuõiglase lahendusena, kuid sisult kujutab endast samasugust demagoogiakampaaniat nagu alles hiljutistel valimistel kostnud üleskutsed avaliku sektori palkade üleüldisele tõstmisele. Selle kena sõnaühendi taha poetakse juhul kui mõistus valitsusala juhtimisest üle ei käi ja kirvega „buratiino“ pead tahudes talle jonnakalt senisest väiksemat mütsi pähe proovitakse sikutada. Selline „Papa Carlolik“ käitumine mitte lihtsalt ei pidurda, vaid suunab osad aastatega saavutatud ühiskondlikud väärtused kiirele tagasikäigule. Kindlasti võib ennast välja vabandada „kõigil ju raske“ olukirjeldusega, kuid väärtusloojate alamotivatsioon ainult raskendab üleüldist olukorda. Üksteist aastat tagasi kui Eesti oli eelmise kriisi kärpetormide meelevallas võeti vastu politseiteenistuse seadus, mille üks eesmärkidest oli muuhulgas seadustada politseinike sotsiaalsed tagatised nagu näiteks ka eripensionid ja palgakorraldus. Kuigi väljas paukus kriis, läks riik sisejulgeoleku rahastamisel tänasega vastupidist teed. Üheks „kurvaks“ tingimuseks oli küll tookord „Mõisa koondamine“, kuid politsei suutis olukorrast üle olla ning esmapilgul tundunud ületamatutest raskustest välja rabeleda. Enamuses koondati politseiridadest need , kelle tegelik töö ei vastanud politseiseadusest tulenevate politseilistele ülesannetele. Ehk teisisõnu pidi lahkuma ligi tuhatkond inimest, kes olles ise küll vormis otsest politseitööd ei teinud või siis sellele politseitööle ei vastanud. Paljud neist jätkasid tööd organisatsioonis, kuid selgelt teisel n.ö. tsiviilametnikele kohastel palga- ja sotsiaaltagatiste tasemel. Samuti korrastus organisatsiooni ülesehitus ning paljud seni eksisteerinud politseiasutused said üheks. Tollase raske aja rasked otsused tõid kaasa olukorra, kus motiveeritud, teotahtelised oma ala professionaalid nägid endal selget perspektiivi organisatsioonis, tunnetasid konkurentsi teiste omasuguste vahel. Kriisi ajal pead tõstma hakanud majandus- ja narkokuritegevus sai oma esimesed tõsised hoobid, loodi esimene küberkuritegevuse üksus, tekkis esimene tõsiselt võetav konkurss politseikooli. Sisejulgeolek kui väärtus muutus käega katsutavaks. Tänane sisejulgeoleku devalveerimine on kõigele selle tõsine hoop. Solidaarsuskärpe nime all raiutakse kõigi spetsialistide motivatsiooni ühtmoodi, olenemata kas tal seda ka oli või ei ole kunagi olnud. Avaliku organisatsiooni juhtkonnale on see kõige lihtsam, kuna ei sunni mõtlema valikutele. Kõrgepalgaline ülemus lahendab selle „probleemi“ exceli-tabelis mõne klikiga. Nii ongi motivatsiooni ja initsiatiivi kärpimist võimalik teha ühe käskkirjaga, kuid selle taastamiseks läheb paberit metsa ja aega aastate jagu. Sisejulgeoleku devalveerimise aseaineks tuuakse küll politseisse lohutuseks ämbritega leitnantide, majorite, kindralite auastmeid ja proovitakse läbi lükata riigipoolset tõendamiskoormust vähendavaid seaduseid , kuid kõik see ei aita kahjuks kaasa „masu“ käes kõikuva demokraatia ja korra kindlustamisele. Võib ju plaksutada käsi ja kiita odavalt majja toodud korra eest, kuid unustades samas ära, et odavalt saadud väärtused on nagu pangalaen, mis isegi arvel olles ei kuulu tegelikult ju meile endile. On kurb vaadata, kus politseinike ja päästjate palkade eest võitleb ainult nende ametiühing mitte valitsemisala juht, kes ennast samal ajal „kärpekirve“ taha varjab. Siseministeeriumi nagu ka paljud teised ministeeriumi valitsemisalad vajavad kiireid muutuseid just selle „paberitehaste“ näol, mis ise ennast kramplikult õigustades üleval peavad. Milline erafirma lubaks enda koosseisudesse kirjutada ja eelarvestada mitmeid erinevaid raamatupidamise, pressi, hangete, asjaajamise, finants, logistika ja muid erinevaid struktuure, kes oma tähtsust ja kõigutamatust rõhutades pabereid kinnitamiseks saadavad (vt. netist ministeeriumide ja nende valitsemisalade asutuste struktuure). Mida lähedamal „jumalale“ ja kaugemal „maisest elust“, seda tähtsamad ja kõigutamatumad. Eesti ministeeriumid pole aga suuremad kui mõne Euroopa Liidu riigi keskmine firma või riigiasutuse kohalik osakond. On selge, et koondamisotsused on eriti raskel ajal väga rasked otsused, kuid need on otsused, mis viivad surnust punktist edasi. Kui nende arvel ei kannata avalike väärtusloojate motivatsioon – on nad igati õiged otsused. Sellised otsused on kokkuhoid, mida me ei tee oma tuleviku arvel.
Eilne presidendi otsus jätta välja kuulutamata „mäsuseadused“ on alles esimene samm vastamaks küsimusele „Kas demokraatia on hädaohus või on hädaoht demokraatias?“. Riigihuvide versus kodanikuvabadused tasakaalustamisel ei tohi ega saa ennast petta illusiooniga, et äärmuslik seadus ei pruugi kuidagi mõjutada ausat ja kohusetundlikku inimest. Põhiseadust ei saagi õigusriigis tõlgendada erinevalt tulenevalt inimeste suhtumisest sellesse samasse riiki. Isegi selle riigi õõnestamine ei ole õigustuseks põhiseaduslike väärtuste devalveerimisel. Tänane karistusseadustik on küllaldane deklareerimaks, et meie riik ja selle põhiseadus on kaitstud. Edasine on juba täitevvõimu küsimus, kuidas, milliste seaduslike vahenditega, millise taktikaga meie õigusriiki kaitsta ja pärssida riigivastast tegutsemist. Selleks ei pea kriminaliseerima tõekspidamiste väljendamist ja vähendama süüdistava poole tõendamiskoormust erinevate „tõenäosuskoosseisude“ kehtestamise läbi.„Mäsuseaduse“ mitmes sättes kumab läbi just sedasama täitevvõimu saamatuses pettumust ning soovis dikteerida kohtuvõimule uued, oma sisult põhiseadusega vastuolus olevad mängureeglid. Kas see on viha, nõrkuseväljendus või mõlemad kokku? Mis iganes, kuid seadusloomes pole neile kummalegi kohta.
Presidendi avaldus juhib väga õieti tähelepanu demokraatlike väärtushinnangutele just Vanas-Roomas, kus võimuahnus, kättemaks ja viha viisid riigi lõpuks langusesse ja hukatusse. Iga viha ajendil loodud õigus pühiblõpuks areenilt selle looja, sest õiglus on ülim isegi kui temaga ei arvestata.
Üle päeva tulevad teated Lõuna politseis toimuvast suurpuhastusest teevad mind üha murelikumaks, mis seal politseis üldse toimub. Alles mõned kuud tagasi vaikisid meediakahurid tulistamas "Liikluspolitsei pistiseskaandali ehk Karro @ Co" eelviimast lahinguvälja ringkonnakohtu tandril, kui peaaegu kohe hakkasid plahvatama pommuudised Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Selle kõige vahel on toimunud mitu kohaliku tähtsusega sissilahingut ühes või teises prefektuuris, kas siis sisekontrolli kõrge ametniku Poldovi ebaeetilise käitumisega seoses või mõne politsei hooletu suhtumise asjus lihtinimeste muredesse. See kõik teeb murelikuks kahel põhjusel: Kas politsei on 82 %-se rahulolu mõõdiku saavutanud ühiskonna ükskõikse hoiaku läbi või on tegu niivõrd korporatiivse ja kinnise riigiasutusega, kus toimuv purskab välja ainult siis kui mädapaisel sissepoole enam arenemiseks ruumi pole. Väikse Eesti ja veel väiksema Eesti Politsei juures on skandaalide arv rohkem kui palju. Siinjuures ei mõju ka rahustavalt politseijuhi Küüdi silmad maas avaldused, et enesepuhastus on üks meie prioriteetidest. Kahjuks pean tõdema, et sisemisest enesepuhastusest on asi kaugel ja valdav enamus kui mitte peagu kõik pinnale tulnud probleemidest on avastatud kas tänu kaitsepolitsei aktiivsele tegevusele või avalikkuse survele läbi meedia. Ja see asjaolu tekitabki kõige rohkem meelehärmi. Uuel siseministril oli tuline õigus kui ta ütles, et praegusel raskel ajal on väga tähtis asi siseturvalisus ning inimeste turvatunne ei tohi väheneda. See kõik on aga esmajärjekorras saavutatav mitte ainult politsei palga- ja töötingimuste läbi, vaid politsei enesekriitilise võimekuse kaudu näha oma vigasid ja tegeleda nendega reaalselt. Seda on aga kindlasti tänasel päeval vähe. Julgen väita, et politsei sisemine sotsiaalne kontroll on nihkes, mis tähendab, et töötajate väärtushinnangud on hakanud taas paigast minema. Harilikult viib selleni juhtkonna kaugenemine alluvatest ning kahe erineva hingamise tekkimine: üleval ja all. Kindlasti sõltub see vägagi palju kõrge ülemuse enda soovist näha ja elada kaasa kabinettides toimuvale, muuta ennast üheks vajalikuks mutrikeseks kogu kollektiivis, kuid väga palju on ka kinni inimese vajaduses - antud juhul ülemuse vajaduses püsida oma positsioonil nii kaua kui võimalik. Tänane ja homne päev annab võimaluse ilma skandaalideta ja eriliste kirgedeta panna paika uus politsei- ja piirivalve ühendameti juhtkond ja seda mitmel erineval tasandil. Sellesse protsessi peab peale kitsa ametkondliku ringi olema kaasatud ka avalikkuse esindajad, psühholoogid, politsei eriala valdkonna teoreetikud, sotsiaalteadlased, kes iganes veel, kes suudavad hinnata inimesi kõrvalt. See kõik annaks võimaluse luua uus stardipositsioon politsei (nüüd juba ka piirivalve, kodakondsuse- ja migratsiooniameti) sisemisele sotsiaalsele keskonnale ja kontrollile. Ridade puhastamine kirve ja vikatiga (loe: hirmu ja santsiooniga) tekitab alati organisatsioonis topeltmoraali, pealekaebamist ja demagoogiat. Muutuse vajadus (ja seda kasvõi 82% ulatuses) peab pihta hakkama organistasioonis seest ning kõik see kokkuvõttes mõjutab ka kõigi maksumaksjate siseturvalilsust.
Jooksev nädal on tõstnud meie teadlikkust mitme huvitava riikliku plaaniga meie lähemast või kaugemast tulevikust. Mitmete hulgast pälvis minu tähelepanu muuhulgas teadmine, et lähiajal tõuseb meie riigis kahe protsendi jagu käibemaks. Koalitsiooni - ja nüüd juba vähemusvalitsuse liikmed ruttasid küll kohe jagama rahvale tasuta tarkust, et hindade pidev langus jaekaubanduses teeb käibemaksu tõusu sisuliselt märkamatuks ja kõik me saame majanduslanguse mõningates positiivsete elementide eufoorias edasi unelda. Minul tekkis aga kohe küsimus, kas mitte ei muutu käibemaksu tõus märkamatuks ka meie eelarveliste tulude poolel.
Teema tegi minu jaoks veel köitvamaks ka asjaolu, et samal ajal ilmus ka mitu huvitavat artiklit nii EPL-i Ärilehes http://www.arileht.ee/artikkel/469684 kui äriuudiste veebilehel http://www.e24.ee/?id=124698. Ettepanek tõsta käibemaksu ja teadmine, et igasugune maksutõus on vesi varimajanduse veskile tekitab tahes-tahtmata spekulatsioone, kumma maksutõusu efekt on siis varimajandusele tulutoovam, kas tulumaksu tõusuga kaasnev ümbrikupalkade juhuste või käibemaksupettuste arvu suurenemine . Uurides Statistikaameti poolt kasutatavat tehnoloogiat käibemaksupettuste uurimiseks jõudsin järgmise valemini: Käibemaksu pettuste arvutamisel võrreldakse teoreetilist ja tegelikult makstud käibemaksu – nende vahe on käibemaksupettus. Nimetatud valemis räägitakse teoreetilisest tarbimisest, mis võib aga erineda sisulisest tarbimisest kordades. Teisisõnu on võimalik riigilt käibemaksu välja petta nii reaalselt ja avalikult müües – jättes käibemaksu reaalselt deklareerimata (või teha seda väiksemal hulgal – nt turud, laadad, toitlustuskohad jne) või pakkudes tarbijale kaupa varjatult – nt salaalkohol, -sigaretid, -kütus (ja miks ka mitte narkootikumid, prostitutsioon, varastatud kaup jne). Käibemaksu tõstmine mõjutab mõlemat sorti käibemaksupetturite kasumijahti tunduvalt . Esimestel on võimalik tõsta ka oma – näiliselt (teoreetiliselt) käibemaksuga maksustatud kauba hinda. Kusjuures teha seda konkurentsieelisega jaemüügiettevõtete suhtes, kus käibemaksupettust ei harrasta juba tulenevalt oma prestiižist. See omakorda võib vähendada käibemaksu laekumist legaalsetelt müüjatelt – ja isegi kaasa tuua nende pankroti või lahkumise turult. Teisel rühmal on samuti võimalik osaliselt oma kauba hinda tõsta, kuna tõuseb ka turul oleva legaalse kauba hind ning nende poolt pakutu on jätkuvalt tugeva konkurentsieelisega. Varimajanduse täielikku pahupoolt nagu narkoturg, prostitutsioon, varastatud kaup – otseselt käibemaksutõusust ei hooli, kui mitte arvestada asjaoluga, et prostitutsiooniga kaasneb ka ebaseaduslik suitsu- ja alkoholiturg, samuti toob üldine hinnatõus – eriti majanduslikult raskel ajal kaasa konkurentsieelise ka varastatud kaubale, kuna viimane on tunduvalt soodsam. Siinjuures ei maksa unustada ka autoriõiguste vargust ja sellel põhinevat musta turgu. Nähtus, millest meil tänavapildis räägitakse küll vähem kui aastaid tagasi – eksisteerib täna ka jätkuvalt väljaspool internetti. Seda on näha kui näiteks jalutada nt Balti jaama turu sisehoovidesse ning avastada end ülemaailmse „autoriõiguste kabelis“. Ka sinna võib hakata veel eilne kaubanduskeskuse muusikahuviline tunduvalt tihedamini sisse kiikama kui eelmine aasta, kus ausa kauba kõrgema hinna kaalus ülesse inimväärne teenindus ning ka keskkond. Hinnasurve aga ajab ka lõpuks rikkama kliendi keldrisse. Summad, millest räägitakse varimajanduse osatähtsuse hindamisel jäävad alati spekulatiivseteks, kuna erinevalt legaalmajanduse statistikast – pole varimajanduse viljelejad liigsest tähelepanust huvitatud. Küll on nad aga sarnaselt legaalmajandusega huvitatud kasumist, ning nagu ütleb ka Konjuktuuriinstituudi direktor - proua Marje Josing - oleneb maksude laekumine sellest, kui kasulik on salaturg seal kauplejatele. Mida kõrgemad on legaalmaksud – seda paremini on võimalik otsa kruvida oma hinnale ka mustal turul – pakkudes kokkuvõttes ikkagi madalamat hinda kui legaalturg. Majandusliku tõusu tingimustes on selline tegevus kindlasti pärsitud ühelt poolt enamuse inimeste teadlikkusest ostuotsuste tegemisel. Majanduslik langus, töötus, reaalsissetulekute vähenemine surub aga inimese tihtipeale olukorda, kus madalam hind blokeerib igasugused süümepiinad riigi ja ka kaudselt iseenese petmisel. Siinjuures tahaks märkida, et nähtava – teoreetilise tarbimise hinnatõus mõjub ennekõike vähemkindlustatud elanikkonnale, kes on harjunud oma igapäevased ostud tegema sellistest jaemüügikohtadest nagu turud, keldri- ja maapoed, kus võimalused ja ahvatlused käibemaksu- ja aktsiisipettusteks on kordades suuremad kui suurtes jaemüügikettides. Samuti ei maksa unustada kurikuulsat Keskturu pärast toimunud „poliitilise maiguga allilmasõda“, kus 90-ndate lõpu majanduskriis tõi kaasa lugematul hulgal vägivallategusid ning arveteõiendamisi – ja kõik ühel eesmärgil, saada oma kontrolli alla jaemüügi objekt, kus sisuliselt miljonilised päevakäibed liikusid ilma igasuguse maksumõjutuseta. Selliseid objekte on üksi Tallinnas ka tänapäeval suuremal või vähemal kujul jätkuvalt kümneid.
P.S: Kindlasti ei saa väita, et tulumaksu tõstmine ei suurenda varimajanduse osakaalu ümbrikupalkade maksmisel. Minu isiklik seisukoht on, et tulumaks on oma sotsiaalse kontrolliga seotud rohkemate isikute arvuga kui käibemaks. Lõpptarbimisele suunatud käibemaksupettusest on enamjaolt teadlik müüja), tulumaksupettusest - ümbrikupalgast nii tööandja kui –võtja. Saladuse kandmine kahepoolselt on keeruline, sest sisult pole tegu enam saladusega: nüüd sõltub kogu skeem teise poole - töövõtja teadlikkusest, mis muidugi tulenevalt vähenenud tööhõivest võib-olla tööandja poolt sügavalt porri tambitud.
Igat vähegi Eesti poliitika- ja majanduseluga kursis olevat inimest võis üllatada tänahommikune justiitsministri avaldus selle kohta, et ilma maksutõusuta ei saa ja tuleb teha rasked valikud. Samuti jääb mulje, et selliste raskete otsuste tegemine tuleb kõne alla ainult tänu Rahvaliidu ühendamisega koalitsiooni. Muidugi kostub selline avaldus justiitsministri suust ajal kui peaminister on Soomet väisamas nagu Galileo Galilei ketserlik avaldus: „Ta keerleb siiski!“.
Samuti tundub uskumatu, et tänane vähemusvalitsus jõuab koalitsiooni läbirääkimistel tõdemuseni, et ainult kulusid kärpides edasi enam minna ei saa.Raskete sõnumite toojaks on Rahvaliit ja rahandusministri toolil ajutiselt istuv põllumajandusminister. Jääb mulje, et sotsid oleks valitsuses nagu andmeid varjanud ja helesinisest tulevikust muistendeid heietanud.
Nii jääbki arusaamatuks, kas on tegu tänase vähemusvalitsuse sooviga Rahvaliit juba koalitsiooni eos ära lämmatada ja tuua ta ohvriks maksutõusuvajaduse altarile või hakkab tänane parempoolne valitsus oma (eba)populaarsuse toetamiseks rahvale puru silma ajama ja tõdema, et maksutõus on möödapääsmatu.
Silme ette kerkibki pressikonverentsil peaministrikäsilaiutav kujutis (kas see, järgmine või ülejärgmineneljapäevvõi mõni teine päev), kes ütleb imestades:
„Tule taevas appi! Kes oleks võinud veel kuu-paar tagasi ette näha, et makse on vaja tõsta. Siis ei olnud olukord veel nii tõsine kui praegu ja paarikuune sotside jonnimisega seotud viivitus valitsuse töös viis selleni, et nüüd enam kärpimisest ei piisa, vaid tuleb ka maksude tõstmise juurde asuda. Ei oleks sotsid jonninud tühise töölepinguseadusega (vahest isegi varjanud rahanduse reaalset seisu), siis poleks ma neid vallandanud, oleks saanud kärped ära tehaja siis poleks praegu vaja olnud makse enam tõsta. „
Otsalti juhtum on tekitanud ühiskonnas väga vastakaid emotsioone jamuutumas nii poliitikute, ärimeeste kui ka tavakodanike arvamuste sasipuntras aina üliulmelisemaks. Mahlakaid märksõnu/pealkirjasid on olnud meedias mitmeid: Otsalt pole minu sõber!; Otsalti arest tuli üllatusena!, Otsalti aresti võis ette näha!, Otsalti arest seotud koalitsiooni lagunemisega! jne. Otsalt on nagu meteoriidist messias, mis sisenes meie stratosfääri ja nüüd pelgavad paljud, kas ta põleb enne maale jõudmist tuhaks või hoopis prantsatab pauguga pähe tuues kaasa arvukalt „ohvreid“ nii poliitikute kui ärimeeste hulgas. Kas asi ikka nii hull on kui tundub või on hoopis tegu üleküpsenud politseijuhi sündroomiga? (Kui kõik oma valitsemisalas on nii hästi, et peab kohe midagi pahasti tegema, et siis saaks jälle millegi parandamise nimel tööd teha! (autori def.)
Esiteks tahaks kõrvale lükata vandenõuteooriad sündmuste poliitilisest seotusest ehk järjekordsetest kallutatud jõududest. Need teooriad jäävad harilikult selle indiviidi (harilikult poliitiku või üliulmleja) mõttemaailma tasemele, kes sellest räägivad. Vahest isegi tundub, et selliseid jutte kutsub esile lausa eestlaslik kadedus kuhu on maitsekssegatud üliulmelisust, et ehk siis „temal (teisel poliitikul, üliulmlejal) oli võimalusi selliseks avantüüriks aga mul mitte, oeh kui aga oleks, siis teeks ise küll!“
Teiseks tahaks kõrvale lükata kuulujutud „Otsaltlusest“ kuiväidetava „politseimaffia“ musternäitest. Ükski politseinik ei saa olla „ristiisa“ ja lõplik niiditõmbaja, vaid jääks pigem kas lihtlabaseks käsutäitjaks või sõbraks-konsultandiks. Politseinik ei tahakskunagi juhtida kuritegelikku organisatsiooni, vaid olla pigem „hea meelega“ selle „hellitatud“ toetaja. Miks siis mitte, kui võimu ja sellest tulenevaid võimalusi on käes rohkem kui mõnel „muidu riigiametnikul“? Aga sellepärast, et politseinikud on enamjaolt pragmaatilised ja suhteliselt ohukartlikud olevused, keda juba politseikoolis õpetatakse enne sisenemistuksetagust üle kontrollima ja ilma paarilise toetuseta mitte kuhugi nina toppima. Kuritegelikul ärijuhul on aga eesmärgid ja nende saavutamise vahendid paljuski teravamad ning riskialdis käitumine käib pigem igapäevaste püüdluste juurde, mistõttu nad paistavad ka silma kergemalt kui nende „sõbrad“.
Muide viimane väide pigem kinnitab „Otsaltluse teooriat“, kuna peategelane just väidetavalt, kordan väidetavalt oma võimaliku konkurendi järgi nuhkis ja n.ö. komprat kogus. Miks küsite, prefekt on ju ikka prefekt, nii idas, lõunas kui ka läänes. „Otsaltlus“ just aga seda tõendabki, et mitte prefekti amet pole oluline, vaid sellevõimuomamisekoht ja keskkond. Eesmärk naasta Tartusse või vähemalt aidata kaasa oma kohalike„kaasvõitlejate“ ja „sõpruse“ kõigutamatusele -võiski olla eesmärk, mis pühendas abinõu – Kohvi kiusamise. Iga Eesti kodanik ja aus maksumaksja võiks ja lausa peaks uskuma, et uus prefekt Kohv pole mitte rivaalitseva „politseigängi“ liider, vaid lihtne ja tarmukas 80% usaldusega politseijuht, kes ausalt riigi ja mitte isiklikku huve proovib teenida.Ausa teenistuse huvides pole aga kolleegi kuritegelik jälitamine kuidagi põhjendatud. Vaevaltki ka „masu“ politsei juhte niivõrd ohustab, et omavaheline konkurentsivõitlus lausa hundiseadustel põhineb.
Maailmas pole see ainulaadne juhtum, kus kauaks ühele kohale jäänud kõrge politseijuht, eriti veel juhiomadustest andekas, kolleegidele lausa kütkestav ja motiveeriv – satub olukorda, kus kogu alluv aparaat töötab nagu kellavärk, kuritegevus langeb 9,8 m/s2 kohta ja politsei endagi olmeprobleemid on enam-vähem lahendatud. Harilikult tekibki siis kohustus korporatiivseid huve tagasi teenida. Võiks ju küsida, kas muidu ei saa? Saab aga eriti väikses Eestis on see kahjuks raskendatud kui mitte üldse võimatu. Eesti ühiskonda on alati iseloomustanud teatud korporatiivsus, kokkuhoidmine, sellele toetuv edutamine, karjerism ja omakasupüüdlikkus.Selle sõna sisu ja vormi võib samas pidada positiivseks, kuna just see tunnus on aidanud meil ka suurtest rahvuslikest raputustest üle elada. Aga kahjuks on üksteise toetamisel nagu igal medalil ka teine külg ning nende külgede vahel ka servad. Teises küljeks on korporatiivsuse suunamine kitsaste huvide ja ühiskonna suhtes pahatahtlike väärtuste teenimisele. Heaks näiteks võib siin tuua Sitsiilia vabadusvõitlejate korporatiivsuse muutumise maffiaühenduseks(MAFIA – surm Prantsuse anastajatele, autor toim). Kahe mündi külje vaheline serv on aga see teekond või aeg, mille jooksul tehti otsus mündil teine pool keerata.
Niisiis, kas meteoriit „Otsaltlus“ kukub kunagi pauguga alla ja muljub mõne korporatsiooni põrmuks või põleb hoopis enne tuhaks, seda näitab tulevik? Igal-juhul jätkub seda saagat veel kauaks. Tõelise taustainfo puudulikkus toob kindlasti kaasa uusi vandenõuteooriaid, müüte ja üliulmlejate sagimist. Isegi see teadmine, et vahialune loobus kautsjonist (mis on sellistes kuriteosüüdistustes vägagi kindel, kuid ikkagi kulukastee vabadusse) mingi uue meetodi kasuks – võib olla märk järjekordsest korporatiivsusest, mis vabanemisele hoopis muul moel kaasa aitab. Korporatsioon (positiivne ega ka negatiivne) ei jäta üldiselt omasid hätta. Vahe on ehk selles, et ühel on õiguslikud ja eetilised piirid – teise puhul dikteerib käitumispiirid reegel – vaikimine on kuld, rääkimine haud – kõigi huvides.