“Keegi ei tahtnud surra!”

Viimaste nädalate ja päevade traagilised järjestikused sündmused maanteedel, öistes parkides ning mujalgi “turvalises Eestis” on nagu taevased hoiatused Eesti rahvale ja neid “õndsusesse” juhtivatele poliitikutele. Meelitused rooli lubava joobetaseme tõstmise ja kergemate narkootikumide legaliseerimise näol on nagu libeda ja kavala ussi poolt pakutavad paradiisiaia õunad, mis Eesti inimese jälle kurba reaalsusesse tagasi paiskavad. Mingisuguse olematu “üldise tahtega” ja liberaalse õigusteadusega ei saa reformida meie veel väljaarenemata õigussüsteemi. Kohati jääb mulje, et kui me ei suuda asuda viie rikkama eurooplase hulka, siis ehk astume ühte ritta viie liberaalsema eurooplasega. Arvesse ei võeta ainult seda, et nii nagu rikkust on Euroopas loodud aastasadu riikluse, demokraatia ja kodanikuühiskonna alustaladel, nii on ka liberalismi kasvatatud inimestesse läbi teineteisemõistmise, arvestamise ja reaalse arusaamise demokraatiast kui ühiskonnavormist, mitte anarhia sünonüümina.
Selleks, et jõuda liberaalse õigusriigini, on vaja enne areneda ühiskonnaks, kus sõna "õigus" on kõigile või vähemalt rohkele enamusele (sh ka poliitikutele) reaalselt mõistetav ja kasutatav vahend rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Kus riik ei sunni inimesi õigust järgima mitte vähemuse, vaid enamuse kokkuleppel. Meie ühiskonnas on kahjuks need protsessid ajalooliselt mõistetavatel põhjustel veel lapsekingades ning kuigi vägivaldsete surmade sealhulgas liiklussurmade arv on mõne viimase aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud, ei anna see veel meile õigust ega ka mingil juhul vajadust hakata liberaliseerima meie ühiskonnas eksisteerivaid regulatsioone. Vägivalla ja mitteloomulike surmade arv on ju meil ikkagi veel Euroopa suuremaid ning eneseimetlus selles vallas võib sama kiiresti lõppeda fiaskoga nagu ka meie silmipimestav majandustõus.

Diskussiooni nendesl teemadel võib ja isegi peab pidama, kuid kindlasti mitte kiirustades ja kodanikuühiskonna mitte poliitilise algatusena. Sellised valdkonnad nagu joove autoroolis või kasvõi osaliselt legaliseeritud narkootikumid vajavad demokraatlikus ühiskonnas laiapinnalist vastukaja, mis ei saa olla mingilgi määral mõne erakonna valimiskampaania osaks. Kui seeläbi saavutatakse kasvõi mõneprotsendiline toetusmäära tõus ning asutakse ellu viima mingeid lubadusi, siis on see täielik vastutustundetus nende vastu, kes kasvõi kaudselt on kannatanud vägivalda liikluses, Tammsaare pargis või kus iganes mujal tormiliselt “väheneva kuritegevuse Eestis”, kõigi vastu, kes ei tahtnud surra.(loe ka www.delfi.ee)