Neljapäev, 4. juuni 2009

82% vajadust muudatusteks

Üle päeva tulevad teated Lõuna politseis toimuvast suurpuhastusest teevad mind üha murelikumaks, mis seal politseis üldse toimub. Alles mõned kuud tagasi vaikisid meediakahurid tulistamas "Liikluspolitsei pistiseskaandali ehk Karro @ Co" eelviimast lahinguvälja ringkonnakohtu tandril, kui peaaegu kohe hakkasid plahvatama pommuudised Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Selle kõige vahel on toimunud mitu kohaliku tähtsusega sissilahingut ühes või teises prefektuuris, kas siis sisekontrolli kõrge ametniku Poldovi ebaeetilise käitumisega seoses või mõne politsei hooletu suhtumise asjus lihtinimeste muredesse.
See kõik teeb murelikuks kahel põhjusel:
Kas politsei on 82 %-se rahulolu mõõdiku saavutanud ühiskonna ükskõikse hoiaku läbi või on tegu niivõrd korporatiivse ja kinnise riigiasutusega, kus toimuv purskab välja ainult siis kui mädapaisel sissepoole enam arenemiseks ruumi pole.
Väikse Eesti ja veel väiksema Eesti Politsei juures on skandaalide arv rohkem kui palju. Siinjuures ei mõju ka rahustavalt politseijuhi Küüdi silmad maas avaldused, et enesepuhastus on üks meie prioriteetidest. Kahjuks pean tõdema, et sisemisest enesepuhastusest on asi kaugel ja valdav enamus kui mitte peagu kõik pinnale tulnud probleemidest on avastatud kas tänu kaitsepolitsei aktiivsele tegevusele või avalikkuse survele läbi meedia. Ja see asjaolu tekitabki kõige rohkem meelehärmi.
Uuel siseministril oli tuline õigus kui ta ütles, et praegusel raskel ajal on väga tähtis asi siseturvalisus ning inimeste turvatunne ei tohi väheneda. See kõik on aga esmajärjekorras saavutatav mitte ainult politsei palga- ja töötingimuste läbi, vaid politsei enesekriitilise võimekuse kaudu näha oma vigasid ja tegeleda nendega reaalselt. Seda on aga kindlasti tänasel päeval vähe. Julgen väita, et politsei sisemine sotsiaalne kontroll on nihkes, mis tähendab, et töötajate väärtushinnangud on hakanud taas paigast minema. Harilikult viib selleni juhtkonna kaugenemine alluvatest ning kahe erineva hingamise tekkimine: üleval ja all. Kindlasti sõltub see vägagi palju kõrge ülemuse enda soovist näha ja elada kaasa kabinettides toimuvale, muuta ennast üheks vajalikuks mutrikeseks kogu kollektiivis, kuid väga palju on ka kinni inimese vajaduses - antud juhul ülemuse vajaduses püsida oma positsioonil nii kaua kui võimalik.
Tänane ja homne päev annab võimaluse ilma skandaalideta ja eriliste kirgedeta panna paika uus politsei- ja piirivalve ühendameti juhtkond ja seda mitmel erineval tasandil. Sellesse protsessi peab peale kitsa ametkondliku ringi olema kaasatud ka avalikkuse esindajad, psühholoogid, politsei eriala valdkonna teoreetikud, sotsiaalteadlased, kes iganes veel, kes suudavad hinnata inimesi kõrvalt. See kõik annaks võimaluse luua uus stardipositsioon politsei (nüüd juba ka piirivalve, kodakondsuse- ja migratsiooniameti) sisemisele sotsiaalsele keskonnale ja kontrollile. Ridade puhastamine kirve ja vikatiga (loe: hirmu ja santsiooniga) tekitab alati organisatsioonis topeltmoraali, pealekaebamist ja demagoogiat. Muutuse vajadus (ja seda kasvõi 82% ulatuses) peab pihta hakkama organistasioonis seest ning kõik see kokkuvõttes mõjutab ka kõigi maksumaksjate siseturvalilsust.

Teisipäev, 2. juuni 2009

Varimajandusest ja käibemaksutõusust


Jooksev nädal on tõstnud meie teadlikkust mitme huvitava riikliku plaaniga meie lähemast või kaugemast tulevikust. Mitmete hulgast pälvis minu tähelepanu muuhulgas teadmine, et lähiajal tõuseb meie riigis kahe protsendi jagu käibemaks. Koalitsiooni - ja nüüd juba vähemusvalitsuse liikmed ruttasid küll kohe jagama rahvale tasuta tarkust, et hindade pidev langus jaekaubanduses teeb käibemaksu tõusu sisuliselt märkamatuks ja kõik me saame majanduslanguse mõningates positiivsete elementide eufoorias edasi unelda. Minul tekkis aga kohe küsimus, kas mitte ei muutu käibemaksu tõus märkamatuks ka meie eelarveliste tulude poolel.
Teema tegi minu jaoks veel köitvamaks ka asjaolu, et samal ajal ilmus ka mitu huvitavat artiklit nii EPL-i Ärilehes http://www.arileht.ee/artikkel/469684 kui äriuudiste veebilehel http://www.e24.ee/?id=124698.
Ettepanek tõsta käibemaksu ja teadmine, et igasugune maksutõus on vesi varimajanduse veskile tekitab tahes-tahtmata spekulatsioone, kumma maksutõusu efekt on siis varimajandusele tulutoovam, kas tulumaksu tõusuga kaasnev ümbrikupalkade juhuste või käibemaksupettuste arvu suurenemine .
Uurides Statistikaameti poolt kasutatavat tehnoloogiat käibemaksupettuste uurimiseks jõudsin järgmise valemini:
Käibemaksu pettuste arvutamisel võrreldakse teoreetilist ja tegelikult makstud käibemaksu – nende vahe on käibemaksupettus.
Nimetatud valemis räägitakse teoreetilisest tarbimisest, mis võib aga erineda sisulisest tarbimisest kordades. Teisisõnu on võimalik riigilt käibemaksu välja petta nii reaalselt ja avalikult müües – jättes käibemaksu reaalselt deklareerimata (või teha seda väiksemal hulgal – nt turud, laadad, toitlustuskohad jne) või pakkudes tarbijale kaupa varjatult – nt salaalkohol, -sigaretid, -kütus (ja miks ka mitte narkootikumid, prostitutsioon, varastatud kaup jne).
Käibemaksu tõstmine mõjutab mõlemat sorti käibemaksupetturite kasumijahti tunduvalt . Esimestel on võimalik tõsta ka oma – näiliselt (teoreetiliselt) käibemaksuga maksustatud kauba hinda. Kusjuures teha seda konkurentsieelisega jaemüügiettevõtete suhtes, kus käibemaksupettust ei harrasta juba tulenevalt oma prestiižist. See omakorda võib vähendada käibemaksu laekumist legaalsetelt müüjatelt – ja isegi kaasa tuua nende pankroti või lahkumise turult.
Teisel rühmal on samuti võimalik osaliselt oma kauba hinda tõsta, kuna tõuseb ka turul oleva legaalse kauba hind ning nende poolt pakutu on jätkuvalt tugeva konkurentsieelisega.
Varimajanduse täielikku pahupoolt nagu narkoturg, prostitutsioon, varastatud kaup – otseselt käibemaksutõusust ei hooli, kui mitte arvestada asjaoluga, et prostitutsiooniga kaasneb ka ebaseaduslik suitsu- ja alkoholiturg, samuti toob üldine hinnatõus – eriti majanduslikult raskel ajal kaasa konkurentsieelise ka varastatud kaubale, kuna viimane on tunduvalt soodsam. Siinjuures ei maksa unustada ka autoriõiguste vargust ja sellel põhinevat musta turgu. Nähtus, millest meil tänavapildis räägitakse küll vähem kui aastaid tagasi – eksisteerib täna ka jätkuvalt väljaspool internetti. Seda on näha kui näiteks jalutada nt Balti jaama turu sisehoovidesse ning avastada end ülemaailmse „autoriõiguste kabelis“. Ka sinna võib hakata veel eilne kaubanduskeskuse muusikahuviline tunduvalt tihedamini sisse kiikama kui eelmine aasta, kus ausa kauba kõrgema hinna kaalus ülesse inimväärne teenindus ning ka keskkond. Hinnasurve aga ajab ka lõpuks rikkama kliendi keldrisse.
Summad, millest räägitakse varimajanduse osatähtsuse hindamisel jäävad alati spekulatiivseteks, kuna erinevalt legaalmajanduse statistikast – pole varimajanduse viljelejad liigsest tähelepanust huvitatud. Küll on nad aga sarnaselt legaalmajandusega huvitatud kasumist, ning nagu ütleb ka Konjuktuuriinstituudi direktor - proua Marje Josing - oleneb maksude laekumine sellest, kui kasulik on salaturg seal kauplejatele. Mida kõrgemad on legaalmaksud – seda paremini on võimalik otsa kruvida oma hinnale ka mustal turul – pakkudes kokkuvõttes ikkagi madalamat hinda kui legaalturg.
Majandusliku tõusu tingimustes on selline tegevus kindlasti pärsitud ühelt poolt enamuse inimeste teadlikkusest ostuotsuste tegemisel. Majanduslik langus, töötus, reaalsissetulekute vähenemine surub aga inimese tihtipeale olukorda, kus madalam hind blokeerib igasugused süümepiinad riigi ja ka kaudselt iseenese petmisel.
Siinjuures tahaks märkida, et nähtava – teoreetilise tarbimise hinnatõus mõjub ennekõike vähemkindlustatud elanikkonnale, kes on harjunud oma igapäevased ostud tegema sellistest jaemüügikohtadest nagu turud, keldri- ja maapoed, kus võimalused ja ahvatlused käibemaksu- ja aktsiisipettusteks on kordades suuremad kui suurtes jaemüügikettides. Samuti ei maksa unustada kurikuulsat Keskturu pärast toimunud „poliitilise maiguga allilmasõda“, kus 90-ndate lõpu majanduskriis tõi kaasa lugematul hulgal vägivallategusid ning arveteõiendamisi – ja kõik ühel eesmärgil, saada oma kontrolli alla jaemüügi objekt, kus sisuliselt miljonilised päevakäibed liikusid ilma igasuguse maksumõjutuseta. Selliseid objekte on üksi Tallinnas ka tänapäeval suuremal või vähemal kujul jätkuvalt kümneid.

P.S:
Kindlasti ei saa väita, et tulumaksu tõstmine ei suurenda varimajanduse osakaalu ümbrikupalkade maksmisel. Minu isiklik seisukoht on, et tulumaks on oma sotsiaalse kontrolliga seotud rohkemate isikute arvuga kui käibemaks. Lõpptarbimisele suunatud käibemaksupettusest on enamjaolt teadlik müüja), tulumaksupettusest - ümbrikupalgast nii tööandja kui –võtja. Saladuse kandmine kahepoolselt on keeruline, sest sisult pole tegu enam saladusega: nüüd sõltub kogu skeem teise poole - töövõtja teadlikkusest, mis muidugi tulenevalt vähenenud tööhõivest võib-olla tööandja poolt sügavalt porri tambitud.