Maksutõusujõuetusest

Igat vähegi Eesti poliitika- ja majanduseluga kursis olevat inimest võis üllatada tänahommikune justiitsministri avaldus selle kohta, et ilma maksutõusuta ei saa ja tuleb teha rasked valikud. Samuti jääb mulje, et selliste raskete otsuste tegemine tuleb kõne alla ainult tänu Rahvaliidu ühendamisega koalitsiooni. Muidugi kostub selline avaldus justiitsministri suust ajal kui peaminister on Soomet väisamas nagu Galileo Galilei ketserlik avaldus: „Ta keerleb siiski!“.

Samuti tundub uskumatu, et tänane vähemusvalitsus jõuab koalitsiooni läbirääkimistel tõdemuseni, et ainult kulusid kärpides edasi enam minna ei saa. Raskete sõnumite toojaks on Rahvaliit ja rahandusministri toolil ajutiselt istuv põllumajandusminister. Jääb mulje, et sotsid oleks valitsuses nagu andmeid varjanud ja helesinisest tulevikust muistendeid heietanud.

Nii jääbki arusaamatuks, kas on tegu tänase vähemusvalitsuse sooviga Rahvaliit juba koalitsiooni eos ära lämmatada ja tuua ta ohvriks maksutõusuvajaduse altarile või hakkab tänane parempoolne valitsus oma (eba)populaarsuse toetamiseks rahvale puru silma ajama ja tõdema, et maksutõus on möödapääsmatu.

Silme ette kerkibki pressikonverentsil peaministri käsilaiutav kujutis (kas see, järgmine või ülejärgmine neljapäev või mõni teine päev), kes ütleb imestades:

„Tule taevas appi! Kes oleks võinud veel kuu-paar tagasi ette näha, et makse on vaja tõsta. Siis ei olnud olukord veel nii tõsine kui praegu ja paarikuune sotside jonnimisega seotud viivitus valitsuse töös viis selleni, et nüüd enam kärpimisest ei piisa, vaid tuleb ka maksude tõstmise juurde asuda. Ei oleks sotsid jonninud tühise töölepinguseadusega (vahest isegi varjanud rahanduse reaalset seisu), siis poleks ma neid vallandanud, oleks saanud kärped ära teha ja siis poleks praegu vaja olnud makse enam tõsta. „

A.

„Otsaltlusest“ ja üliulmlemisest!

Otsalti juhtum on tekitanud ühiskonnas väga vastakaid emotsioone ja muutumas nii poliitikute, ärimeeste kui ka tavakodanike arvamuste sasipuntras aina üliulmelisemaks. Mahlakaid märksõnu/pealkirjasid on olnud meedias mitmeid: Otsalt pole minu sõber!; Otsalti arest tuli üllatusena!, Otsalti aresti võis ette näha!, Otsalti arest seotud koalitsiooni lagunemisega! jne. Otsalt on nagu meteoriidist messias, mis sisenes meie stratosfääri ja nüüd pelgavad paljud, kas ta põleb enne maale jõudmist tuhaks või hoopis prantsatab pauguga pähe tuues kaasa arvukalt „ohvreid“ nii poliitikute kui ärimeeste hulgas. Kas asi ikka nii hull on kui tundub või on hoopis tegu üleküpsenud politseijuhi sündroomiga? (Kui kõik oma valitsemisalas on nii hästi, et peab kohe midagi pahasti tegema, et siis saaks jälle millegi parandamise nimel tööd teha! (autori def.)

Esiteks tahaks kõrvale lükata vandenõuteooriad sündmuste poliitilisest seotusest ehk järjekordsetest kallutatud jõududest. Need teooriad jäävad harilikult selle indiviidi (harilikult poliitiku või üliulmleja) mõttemaailma tasemele, kes sellest räägivad. Vahest isegi tundub, et selliseid jutte kutsub esile lausa eestlaslik kadedus kuhu on maitseks segatud üliulmelisust, et ehk siis „temal (teisel poliitikul, üliulmlejal) oli võimalusi selliseks avantüüriks aga mul mitte, oeh kui aga oleks, siis teeks ise küll!“

Teiseks tahaks kõrvale lükata kuulujutud „Otsaltlusest“ kui väidetava „politseimaffia“ musternäitest. Ükski politseinik ei saa olla „ristiisa“ ja lõplik niiditõmbaja, vaid jääks pigem kas lihtlabaseks käsutäitjaks või sõbraks-konsultandiks. Politseinik ei tahaks kunagi juhtida kuritegelikku organisatsiooni, vaid olla pigem „hea meelega“ selle „hellitatud“ toetaja. Miks siis mitte, kui võimu ja sellest tulenevaid võimalusi on käes rohkem kui mõnel „muidu riigiametnikul“? Aga sellepärast, et politseinikud on enamjaolt pragmaatilised ja suhteliselt ohukartlikud olevused, keda juba politseikoolis õpetatakse enne sisenemist uksetagust üle kontrollima ja ilma paarilise toetuseta mitte kuhugi nina toppima. Kuritegelikul ärijuhul on aga eesmärgid ja nende saavutamise vahendid paljuski teravamad ning riskialdis käitumine käib pigem igapäevaste püüdluste juurde, mistõttu nad paistavad ka silma kergemalt kui nende „sõbrad“.

Muide viimane väide pigem kinnitab „Otsaltluse teooriat“, kuna peategelane just väidetavalt, kordan väidetavalt oma võimaliku konkurendi järgi nuhkis ja n.ö. komprat kogus. Miks küsite, prefekt on ju ikka prefekt, nii idas, lõunas kui ka läänes. „Otsaltlus“ just aga seda tõendabki, et mitte prefekti amet pole oluline, vaid sellevõimu omamise koht ja keskkond. Eesmärk naasta Tartusse või vähemalt aidata kaasa oma kohalike „kaasvõitlejate“ ja „sõpruse“ kõigutamatusele - võiski olla eesmärk, mis pühendas abinõu – Kohvi kiusamise. Iga Eesti kodanik ja aus maksumaksja võiks ja lausa peaks uskuma, et uus prefekt Kohv pole mitte rivaalitseva „politseigängi“ liider, vaid lihtne ja tarmukas 80% usaldusega politseijuht, kes ausalt riigi ja mitte isiklikku huve proovib teenida. Ausa teenistuse huvides pole aga kolleegi kuritegelik jälitamine kuidagi põhjendatud. Vaevaltki ka „masu“ politsei juhte niivõrd ohustab, et omavaheline konkurentsivõitlus lausa hundiseadustel põhineb.

Maailmas pole see ainulaadne juhtum, kus kauaks ühele kohale jäänud kõrge politseijuht, eriti veel juhiomadustest andekas, kolleegidele lausa kütkestav ja motiveeriv – satub olukorda, kus kogu alluv aparaat töötab nagu kellavärk, kuritegevus langeb 9,8 m/s2 kohta ja politsei endagi olmeprobleemid on enam-vähem lahendatud. Harilikult tekibki siis kohustus korporatiivseid huve tagasi teenida. Võiks ju küsida, kas muidu ei saa? Saab aga eriti väikses Eestis on see kahjuks raskendatud kui mitte üldse võimatu. Eesti ühiskonda on alati iseloomustanud teatud korporatiivsus, kokkuhoidmine, sellele toetuv edutamine, karjerism ja omakasupüüdlikkus. Selle sõna sisu ja vormi võib samas pidada positiivseks, kuna just see tunnus on aidanud meil ka suurtest rahvuslikest raputustest üle elada. Aga kahjuks on üksteise toetamisel nagu igal medalil ka teine külg ning nende külgede vahel ka servad. Teises küljeks on korporatiivsuse suunamine kitsaste huvide ja ühiskonna suhtes pahatahtlike väärtuste teenimisele. Heaks näiteks võib siin tuua Sitsiilia vabadusvõitlejate korporatiivsuse muutumise maffiaühenduseks (MAFIA – surm Prantsuse anastajatele, autor toim). Kahe mündi külje vaheline serv on aga see teekond või aeg, mille jooksul tehti otsus mündil teine pool keerata.

Niisiis, kas meteoriit „Otsaltlus“ kukub kunagi pauguga alla ja muljub mõne korporatsiooni põrmuks või põleb hoopis enne tuhaks, seda näitab tulevik? Igal-juhul jätkub seda saagat veel kauaks. Tõelise taustainfo puudulikkus toob kindlasti kaasa uusi vandenõuteooriaid, müüte ja üliulmlejate sagimist. Isegi see teadmine, et vahialune loobus kautsjonist (mis on sellistes kuriteosüüdistustes vägagi kindel, kuid ikkagi kulukas tee vabadusse) mingi uue meetodi kasuks – võib olla märk järjekordsest korporatiivsusest, mis vabanemisele hoopis muul moel kaasa aitab. Korporatsioon (positiivne ega ka negatiivne) ei jäta üldiselt omasid hätta. Vahe on ehk selles, et ühel on õiguslikud ja eetilised piirid – teise puhul dikteerib käitumispiirid reegel – vaikimine on kuld, rääkimine haud – kõigi huvides.

Ajalugu on sündinud

Tänast päeva võib Eestimaa uusimas ajaloos kindlasti nõnda iseloomustada Tuletagem meelde, kuidas on lagunenud kõik viimase kaheksateistkümne iseseisvusaasta valitsused - skandaalide, avantüüride, pettuste ja kõige selle nimel, mida võiks tuua ühise nimetaja alla - võimuvõitlus. Maailmavaatelisus on olnud, vaid see osa valimisprogrammist, mis valikute tegemisel silma jääks, edasi tulgu mis iganes. Tänane valitsuse lagunemine pole selle poolest enam tavapärane, kuna sotsid lahkuvad valitsusest mitte skandaaliga, mitte avantüüriga, vaid idee nimel Ja just see ongi Eesti poliitilises ajaloos uus verstapost. Erakond ei ponnista viimase võimaluseni eesmärgil oma ministripoertfelle säilitada, vaid lahkub selle nimel, et oma maailmavaadet ja nägu säilitada. Peaministri kõrgema klassi demagoogiast jääb mulje, et kriisit väljumise nimel pole ideoloogial kohta, kõik peavad punnitama ühel eesmärgil - Eesti nimel. Aga, kas mitte ka need pole Eesti, kelle suunas pannakse raskuste koorem veerema või on tegu nõndanimetatud teise Eestiga, kellest pole asja.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et sündinud ajalugu paneb inimesi mõtlema mitte ainult hetkelistele poliitlistele lubadustele, vaid ideedele, mida üks või teine poliitiline erakond kannab, kuidas ta oma valijate huvide eest seisab. MIs hinda ta idee nimel on nõus maksma!
Kuidas saab sotside erakond hüljata ühe oma põhiideedest - solidaarsuse. Jätta raskel ajal kõrvale selle väärtuse, mille eesmärgiks on mitte ainult leevenduse jagamine, vaid ka raskuste kandmine kõigi poolt võrdselt. Ta ei oleks ju enam erakond, vaid võimualdis seltskond, kelle jaoks pole südametunnistusel kohta.
Nii, et jah - poliitiline ajalugu Eestis on toimunud. Ideede väärtus on üle kasvanud võimu väärtusest ja see on sündmus, mida üle üks demokraatlik riik ja ka meie erakond võib uhkust tunda.
Siinjuures oleks paslik vastata meie peaministri avalduses sotsidele esitatud küsimusele:
... Samas usun, et Sotsiaaldemokraatliku erakonna lihtliikmetel on põhjust oma juhtkonnalt ja sotside juhtkonnal iseendilt küsida – miks nii läks? ...
...Aga sellepärast härra peaminister, et meie idee ja maailmavaade on aastakümneid vanem kui tänane valitsuskoalitsioon ja tahaks ikka ausa ilmega endale õhtul peeglis otsa vaadata...
A.

Täna-päevast ja spiritismist

19. mai 2009 on päev, mida võiks nimetada mitmeti - küll Villu päevaks, küll Aivari päevaks, küll uue koalitsiooni sünnipäevaks, küll lihtsalt teisipäevaks. Samas on igal päevanimetusel väärtus esmajärjekorras just selle inimese jaoks, kes mõnda nendest päevasündmustest enda puhul millegagi seob. Näiteks Rahvaliidule on ta pakutud variandist kolmele vastav - Villu, koalitsiooni ja teisipäev, politseile teisipäev ja Aivari päev, minule isiklikult on ta lihtsalt teisipäev, peaministrile Villu, Aivari, koalitsiooni ja teisipäev ehk siis jackpot läks täna just temale.
Aga nii see on, elu Eestis võtab üha rohkem tuure peale ja iga päev hakkab meediast saama üha tähenduslikumaid nimetusi, mis kellegile meist olulised on. Iga järgnev päev eelarvelist paigal tammumist toob talle uue nimetuse, meil on juba olnud pensioni 2-samba päev, töötuskindlustusemaksetõstmise esimene päev, küll tuleb ka teine - päevameistrid on vormumas uueks koalitsiooniks ning üle jääb neil ainult võimalus süüdistada sotse kõigis eelnevates päevades: nii peaaegu juba saabunud töölepingulises maailmalõpus ja nüüd kindlasti kõike ühele päevale (Villu-Aivari-koalitsiooni-teisipäev) sättimise soovis.
Samas võib tänast päeva nimetada veel ka kahe paralleelse koalitsiooni päevaks, kus "reformi erakonnad" vaimude väljakutsujana suhtlevad teistpoolsusega ning proovivad seal leida uudsemaid lahendusi siinse maailma probleemidele, enamuses materiaalsetele ehk eelarvelistele. Kindlasti proovitakse leida vastuseid ka teistele tõsistele küsimustele nagu kuidas säilitada populaarsust, kuidas jääda igaveseks - Rahvaliidul on ju pikad kogemused selles vallas ning nende kogemus kulub marjaks ära. Kohe kahju on mõnedest lugupeetud politoloogidest, kes uue võimaliku koalitsiooni maailmavaatelisusi analüüsides seal positiivseid märke otsivad. Antud juhul on see tänamatu tegu nagu spiritismi abil vaimude religioosset kuuluvust määrata.

Sotsid ja maailmalõpp

Tore ja uhke on lugeda peaministri sõnavõttu sellest, et kõik siin taeva all sõltub sotsidest. Esmaspäevased meediahõisked teevad sotsidest lausa ülemaailmse majandussuritise esiveduri või -piduri. Mõned näited: Valitsuse püsimine sõltub sotsidest; Valitsuskriis võib kaasa tuua krooni kursi languse; Riik saab iga kuuga miljardi või kaks miinust; Sotsid ei paku midagi uut; SDE väljaheitmine võib tuua rahva tänavale jne. Kuigi kõigis pealkirjades ei ole selgelt sotse risti löödud - on sisuga tutvudes võimalik seostada sotside tegevust peagi saabuva maailmalõpuga ikka.
Tegelikult tähendab see aga ühte, ükskõik millise ettepanekuga sotsid töölepingu seaduse puhul välja ka ei tuleks - reformile oleks see igal juhul vastuvõetamatu, sest meie kallid liberaalid ei näe selle valitsusliidu tunnelis enam valgust ja kui isegi Ansip näeb, siis peavad parteikaaslased paistvat valgust lähenevaks rongiks.
Valitsus vajab kindlasti remonti, küsimus on pigem selles, kas seda remonti saab teha kiirkorras masinat seisma jätmata või tuleb ikkagi hoog maha võtta ja mootor tervenisti ära vahetada. See on aga juba peaminstri vahetus ning uue valitsuse moodustamine. Antud juhul pole see aga reformistidele kasulik, sest nende erakonna populaarsuse kiire langemine võib uue valitsuse moodustamisel kõvasti kannatada saada, ning lõppeda hoopistükis kõige suurema opositsioonipartei staatusega.
Huvitavalt on praegu meedias suhteliselt vaikseks jäänud kesikud, kes ainult mõned sisutühjad arvamused välja on paisanud. Kas ei taheta kellegiga tüli kiskuda ja oodatakse, kes esimesena kondi viskab. Igal juhul aktiivset mustamist nagu ka kiitmist - pole kuulda olnud. Tähendab on lootust...
Kokkuvõttes teeb see aga kõik kurvaks, kompromisside vastuvõetamatus reformistide poolt - eemaldab kindlasti tänaseid koalitsioonipartnereid teineteisest veelgi, ka valitsusse võimalike uute sisenejate ninaesine jääb küllaltki tühjaks ja neilt oodatakse sisulist allumist reformistide korrale. See aga omakorda on märgiks, et kõne alla saab tulla ainult täiesti uus valitsus - uute osapoolte ja maailmavaadetega. Kas meil selleks on aega? Kindlasti mitte, mistõttu oskus kokkulepeteni jõuda, maksab praegu rohkem kui kunagi varem. Sotsid hoiavad oma ust ikka täiesti pärani ja nende süüdistamine maailmalõpus on ainult soov ennast valitsuskriisi süüst puhtaks pesta.
A.

Pirukaleee!

Tänasel Eesti poliitikamaastikul mõttega ringi seigeldes meenub tahtmatult varajases koolipõlves õpitud Lenini poliitüllitise pealkiri: "Üks samm edasi, kaks tagasi!" Selgemast selgem on teadmine, et majanduskriis toob tahes tahtmata esile koalitsiooniparteide poliitilised erimeelsused, mis viivad valitsuse kindlasti varem või hiljem poliitilisse kriisi. Astutakse üks samm edasi andmaks teineteisele järele ja siis tehakse uuele kriisile uks taas lahti astudes kaks sammu tagasi. Analüüsimata asjade peale vaadates võibki tunduda, et toimub tüüpiline poliitiline kemplemine paremate positsioonide eest tulevastel kõikvõimalikel valimistel. Aga päris nii lihtne see ka ei ole. Kõige selle jama juures on tegelikult päris hea kogeda, et Eesti poliitiline skaala on täitumas erineva maailmavaatelise sisuga. Enam ei saa kõigile hea olla. Seda ei saa küll öelda kõigi kohta, kuid need, kes koalitsioonis - nende kohta kindlasti.
Mis siis toimub, millest see edasi-tagasi tammumine? Sotside käitumine on üha rohkem täitumas sotsiaal-demokraatliku sisuga. Ja see ei meeldi paljudele! Majandustõusu ajal said kõik erakonnad pakkuda oma programmides välja positiivseid programme - ükskõik millistele huvigruppidele - peaasi, et ikka rohkem ja uhkemini. Maailmavaatelisus oli teise- või isegi kolmandajärguline. Majanduskriis tõi kaasa aga kurva reaalsuse, et seda mida pakuti peab hakkama nüüd ära võtma. See on nagu tagurpidi jõuluvana, kes enne - kobedate jõulude aegu jagas kinke vasakule-paremale, ikalduse ajal aga kogub neid kinke lastelt tagasi. See ei meeldiks ju kellegile. Ja siin saabki otsustavaks jõuluvana maailmavaatelisus.
Sotside võimalik lahkumine valitsusest ei ole mitte niivõrd sotside kaotus, vaid see kurb au saab esimesena osaks just tänastele partenritele. Nende lahkumine toob kaasa parempoolse-rahvusliku tagatooniga valitsuse, kuhu uuel sisenejal - keskerakonnal, rahvaliidul või rohelistel - tuleb hakata ennast poliitskaalal vajalikus suunas sättima. Sotsid jäädes oma põhimõtete juurde - täiendavad ainult oma poolehoidjate ridu ning loovad endale küllalt head lähtepositsioonid tulevasteks valimisteks.
Samuti toob parempoolne-rahvuslik-"kellegi veel" valitsus kaasa ainult sotsiaalsete pingete süvenemise, sest ühiskondlike huvigruppide - klasside - töövõtjate-tööandjate vahelise ombutsmani rolli täitnud sotse enam ei ole. Sotsid saavad opositsioonis oma esialgu idealistlikku maailmavaadet reaalsusse vormida ning uue valitsuse programmi ette valmistada. Ja see ei jää mitte tulemata, sest maailm on muutumas ka Eestis - ei saa öelda lõpmatuseni töövõtjatele, et kannatage, varsti hakkab kõik jälle tõusma ja siis tuleme teie murede juurde tagasi. Ei saa kitsalt teenida ainult ühe poole ehk tööandja huve - see ei ole kasulik isegi tööandjale endale. Materiaalsete väärtuste domineerimine proovib neelata inimlikkust, kuid hammustab hoopis ennast peast! Aga see on valus! Metsa lõigates tuleb ka teda istuda, sest muidu võib leida ennast palja taguotsaga raiesmikul viimase kännu otsas istumas.

Lõpetuseks:
Üks vanaproua küsis mult hiljuti:
Ütle mulle, miks nad seal üleval kõik rahulikult maha ei istu ja oma võimupirukatlihtsalt ära ei jaga. Kas tõesti ei jagu enam ka neil kõigile?
Selgitasin talle kohe tõsise heameelega, et võimupiruka ajad hakkavad Eestis läbi saama ja maailmavaated lõpuks ometi peale tulema. Hakkame nagu muu Euroopa nägu minema. Noh aga need erakonnad, kes ikka võimupirukast puru loodavad, andke tuld, teil võib isegi tordilabida küljest tükike kukkuda, peaasi, et see veel hallitama pole läinud ja te mürgitust ei saa. Eelduseks on ainult see, et koalitsiooni astudes paremal jalal ikka edasi hüppaksite, sest siis on raske ka tagasi vaadata - võib tasakaalu kaotada!
A.

Kokkupõrge

Väike laps hukkus joodiku põhjustatud liiklusõnnetuses. Süüdlane käes, vangistatud, õigusriik nagu toimiks aga midagi on ikkagi hingel halvasti . Miks selline asi toimuda sai ja mis edasi saab?
Alati võib ju kurba statistikat tasakaalustada sõnadega, et seda juhtub mitte ainult meil, vaid ka igal pool mujal. Politsei ei jõua igale poole, igat autojuhti nuusutama ja kontrollima. Muide siin jõudis. Ja isegi liiga ligidale, süüdlane ju lausa põgenes politsei eest. Kindlasti on ka neid, kes arutlevad, kas politsei tegi õieti või valesti, kui jälitas ohtlikult purjus juhti. Kindlasti ei teinud politsei valesti, teist võimalust sellises situatsioonis ei olegi. Kuritegelikult käitus selles tragöödias ainult üks isik - see Dmitri või kes iganes see oli.
Vastust tahaks küsimusele, miks inimesed nii teevad. Kuidagi võib mõista, kui seda teeb 15, 20 ehk isegi 25 aastane. Inimene, kellel pole välja kujunenud ohu- ja tasakaalutunnet, puudub eluline kogemus ettenägemaks õnnetust. Inimene, kes pole kunagi varem juhtunud ebaõigesse situatsiooni liikluses, rikkunud seadust aga tema ju oli, ja lausa krooniline rikkuja.
Ma arvan, et kaudselt oleme süüdi ka kõik meie, kes seda Dmitrit ümbritseme. Vaatame enda sisse ja mõtleme: kui pidu on lõppemas, paljud meist teevad märkuse sellele, kes ennast surub joomasena rooli. Ehk vaid siis, kui ise sellesse autosse peaksime istuma. Kui see on keegi teisest laua otsast, eriti keegi, keda me ei tunne, siis lihtsalt teeme näo, et ei tea kui purjus ta on, et ei tunne teda. Ja kui midagi juhtub, siis vangutame pead ja maname sellele inimesele mõttes kõige hullemat karistust, mis välja on mõeldud. Pärast aga imestame, miks kohus talle vähem määras kui meie vaimusilm ette nägi. Ja lõppude lõpuks on kohus süüdi aga meie - ikka süüdimatud.
Sellise käitumise taga pole mitte kahjuks õigusriigi puudumine, õiguskaitse leebus vaid hoopis ühiskonna hoiak. Hoiak, mis on põhiliselt suunatud enda ego, turvalisuse ning ühiskondliku ükskõiksuse tugevdamisele. See hoiak ei vii küll otseselt sellise õnnetuseni, kuid aitab kaasa sellele, et keegi meie kõrval on hoolilmatu...
Ma loen kurba uudist väikese tüdruku kohta ja tunnen kuidas see kõik valutab mu sees, kuidas kahvatub selle kõige kõrval positiivne uudis iibe tõusust, majandusuudised surutisest. Elu kõige suurem väärtus on elu ise. See tragöödia on nagu verstapost kahele maailmavaatele - purjus tarbimishulluse ajal auto soetanud ja "igal-juhul peab sõitma ja näitama" maasturijuhi ja väikse elurõõmu kandva tüdruku kokkupõrge. Täna jäi veel tüdruk alla aga ka maasturijuht ei võitnud. Ta peab elama sellega ja meie peame elama temaga. Ehk muutub meie hoiak. Ehk võidab ikka tüdruk. Kaastunne kõigile, kellele ta oli, on ja jääb armsaks ja kalliks. Ja ka meile kõigile!
A.

Sõim ja armastus

Tervist ajaveeb!
Pole midagi hullemat valusast vaikimisest või nurgas kirumisest! Inimene peab rääkima ja rääkima peab peale mõtlemist. Peale mõtlemist,milleks ta räägib ja mille või kelle jumalat ta oma rääkimisega teenima hakkab. Sõnas on jõudu, mis toob su esile teiste seast, kuid võib ka hävitada, tampida muda sisse või pühkida maamunalt. See on nagu relv, kuid mille jaoks luba pole vaja. Sest seda nimetatakse tsensuuriks. Aga seda me ei taha. Tahaks targalt sõnu tulistada aga nii, et keegi viga ei saaks, et sõna kui relv sinu käes mõjuks teistele turvaliselt. Sõna peab armastama nagu relva, mida sa omad ja aeg-ajalt puhastad. Kui aga see relv on inimese käes, kes ei hooli ei temast ega ka kellegist teisest - on see nagu ettearvamatu valang rahvahulga sisse, ta ei vaata, kes on ees, ta lihtsalt tapab, heal juhul haavab. Seda võib küll nimetada sõimuks vahest ehk laimuks aga ta on nagu kuul, mis on juba välja lennanud oma ohvri suunas, ta ei peatu enne kui on niitnud.
See on valik, mida teed enne kui tõstad relva või lausud sõna. See on valik, mis on ka mul, kui siia ajaveebi sukeldun. Proovin seda teha targalt ja armastusega! Ei mitte ei proovi, vaid teengi.
A.