„Otsaltlusest“ ja üliulmlemisest!

Otsalti juhtum on tekitanud ühiskonnas väga vastakaid emotsioone ja muutumas nii poliitikute, ärimeeste kui ka tavakodanike arvamuste sasipuntras aina üliulmelisemaks. Mahlakaid märksõnu/pealkirjasid on olnud meedias mitmeid: Otsalt pole minu sõber!; Otsalti arest tuli üllatusena!, Otsalti aresti võis ette näha!, Otsalti arest seotud koalitsiooni lagunemisega! jne. Otsalt on nagu meteoriidist messias, mis sisenes meie stratosfääri ja nüüd pelgavad paljud, kas ta põleb enne maale jõudmist tuhaks või hoopis prantsatab pauguga pähe tuues kaasa arvukalt „ohvreid“ nii poliitikute kui ärimeeste hulgas. Kas asi ikka nii hull on kui tundub või on hoopis tegu üleküpsenud politseijuhi sündroomiga? (Kui kõik oma valitsemisalas on nii hästi, et peab kohe midagi pahasti tegema, et siis saaks jälle millegi parandamise nimel tööd teha! (autori def.)

Esiteks tahaks kõrvale lükata vandenõuteooriad sündmuste poliitilisest seotusest ehk järjekordsetest kallutatud jõududest. Need teooriad jäävad harilikult selle indiviidi (harilikult poliitiku või üliulmleja) mõttemaailma tasemele, kes sellest räägivad. Vahest isegi tundub, et selliseid jutte kutsub esile lausa eestlaslik kadedus kuhu on maitseks segatud üliulmelisust, et ehk siis „temal (teisel poliitikul, üliulmlejal) oli võimalusi selliseks avantüüriks aga mul mitte, oeh kui aga oleks, siis teeks ise küll!“

Teiseks tahaks kõrvale lükata kuulujutud „Otsaltlusest“ kui väidetava „politseimaffia“ musternäitest. Ükski politseinik ei saa olla „ristiisa“ ja lõplik niiditõmbaja, vaid jääks pigem kas lihtlabaseks käsutäitjaks või sõbraks-konsultandiks. Politseinik ei tahaks kunagi juhtida kuritegelikku organisatsiooni, vaid olla pigem „hea meelega“ selle „hellitatud“ toetaja. Miks siis mitte, kui võimu ja sellest tulenevaid võimalusi on käes rohkem kui mõnel „muidu riigiametnikul“? Aga sellepärast, et politseinikud on enamjaolt pragmaatilised ja suhteliselt ohukartlikud olevused, keda juba politseikoolis õpetatakse enne sisenemist uksetagust üle kontrollima ja ilma paarilise toetuseta mitte kuhugi nina toppima. Kuritegelikul ärijuhul on aga eesmärgid ja nende saavutamise vahendid paljuski teravamad ning riskialdis käitumine käib pigem igapäevaste püüdluste juurde, mistõttu nad paistavad ka silma kergemalt kui nende „sõbrad“.

Muide viimane väide pigem kinnitab „Otsaltluse teooriat“, kuna peategelane just väidetavalt, kordan väidetavalt oma võimaliku konkurendi järgi nuhkis ja n.ö. komprat kogus. Miks küsite, prefekt on ju ikka prefekt, nii idas, lõunas kui ka läänes. „Otsaltlus“ just aga seda tõendabki, et mitte prefekti amet pole oluline, vaid sellevõimu omamise koht ja keskkond. Eesmärk naasta Tartusse või vähemalt aidata kaasa oma kohalike „kaasvõitlejate“ ja „sõpruse“ kõigutamatusele - võiski olla eesmärk, mis pühendas abinõu – Kohvi kiusamise. Iga Eesti kodanik ja aus maksumaksja võiks ja lausa peaks uskuma, et uus prefekt Kohv pole mitte rivaalitseva „politseigängi“ liider, vaid lihtne ja tarmukas 80% usaldusega politseijuht, kes ausalt riigi ja mitte isiklikku huve proovib teenida. Ausa teenistuse huvides pole aga kolleegi kuritegelik jälitamine kuidagi põhjendatud. Vaevaltki ka „masu“ politsei juhte niivõrd ohustab, et omavaheline konkurentsivõitlus lausa hundiseadustel põhineb.

Maailmas pole see ainulaadne juhtum, kus kauaks ühele kohale jäänud kõrge politseijuht, eriti veel juhiomadustest andekas, kolleegidele lausa kütkestav ja motiveeriv – satub olukorda, kus kogu alluv aparaat töötab nagu kellavärk, kuritegevus langeb 9,8 m/s2 kohta ja politsei endagi olmeprobleemid on enam-vähem lahendatud. Harilikult tekibki siis kohustus korporatiivseid huve tagasi teenida. Võiks ju küsida, kas muidu ei saa? Saab aga eriti väikses Eestis on see kahjuks raskendatud kui mitte üldse võimatu. Eesti ühiskonda on alati iseloomustanud teatud korporatiivsus, kokkuhoidmine, sellele toetuv edutamine, karjerism ja omakasupüüdlikkus. Selle sõna sisu ja vormi võib samas pidada positiivseks, kuna just see tunnus on aidanud meil ka suurtest rahvuslikest raputustest üle elada. Aga kahjuks on üksteise toetamisel nagu igal medalil ka teine külg ning nende külgede vahel ka servad. Teises küljeks on korporatiivsuse suunamine kitsaste huvide ja ühiskonna suhtes pahatahtlike väärtuste teenimisele. Heaks näiteks võib siin tuua Sitsiilia vabadusvõitlejate korporatiivsuse muutumise maffiaühenduseks (MAFIA – surm Prantsuse anastajatele, autor toim). Kahe mündi külje vaheline serv on aga see teekond või aeg, mille jooksul tehti otsus mündil teine pool keerata.

Niisiis, kas meteoriit „Otsaltlus“ kukub kunagi pauguga alla ja muljub mõne korporatsiooni põrmuks või põleb hoopis enne tuhaks, seda näitab tulevik? Igal-juhul jätkub seda saagat veel kauaks. Tõelise taustainfo puudulikkus toob kindlasti kaasa uusi vandenõuteooriaid, müüte ja üliulmlejate sagimist. Isegi see teadmine, et vahialune loobus kautsjonist (mis on sellistes kuriteosüüdistustes vägagi kindel, kuid ikkagi kulukas tee vabadusse) mingi uue meetodi kasuks – võib olla märk järjekordsest korporatiivsusest, mis vabanemisele hoopis muul moel kaasa aitab. Korporatsioon (positiivne ega ka negatiivne) ei jäta üldiselt omasid hätta. Vahe on ehk selles, et ühel on õiguslikud ja eetilised piirid – teise puhul dikteerib käitumispiirid reegel – vaikimine on kuld, rääkimine haud – kõigi huvides.