reede, 25. september 2009

Korruptsioon kui narkomaania: lahendus on suhtumises

Ajendatuna: „Kolmandik rahvast: kohalik võim on korrumpeerunud“ EPL 22.09.09

Esmapilgul erinevad need kaks nähtust nagu öö ja päev. Sarnane ehk vahest on ainult see, et nad saavad eksisteerida ainult tsiviliseeritud ühiskonnas ja sellega teema lõppebki. Kuid tasub vaid hakata neid lahkama – võime jõuda hämmastavate sarnasusteni.

Kõigepealt sõltuvusest!
Nii nagu narkomaania puhul eeldab ka korruptsioon esimest sammu. Inimene, kes on korra tarvitanud narkootikume ei taha kindlasti tunnistada, et ta on narkomaan. Samuti ka korruptant, kes pakub raha või võtab raha. Mõlema tulemuseks on harilikult see, et avastatakse reaalsusest tunduvalt lihtsamalt pöörlev maailm. Asjad toimuvad ladusalt ja libedalt. Sa oled teistest edukam ja energilisem. Järgmine staadium mõlema puhul on kuskil sees kriipiv vajadus uuesti proovida. Kogeda taas elu ladusust ja libedust. Kui asi õnnestub viperusteta, siis tugevdab see ainult enesekindlust ning tekitab joovastava tunde oma edukusest. Mõnuaine (korruptsiooni puhul nimetagem seda kasuaineks) pidev tarbimine toob kaasa aga täieliku sõltuvuse. Asjaajamine teises dimensioonis(kainena) tundub mõttetu ja aeglane. Selleks tasub ainult sattuda „lomkasse“ (pohmelli – ausasse asjaajamisse) ja see näed kui vaevaline see on. Ei – mingil juhul! Väljumine sõltuvusest on raske kui mitte võimatu, sest sisuliselt on sul nii endale kui teistele vaja tõestada, et sa oled nüüd puhas (aus) ja, et sinult võib oodata teistmoodi asjaajamist. Kas usume?

Varjatus kui elustiil!
Nagu ka narkomaania nii vajab ka korruptsioon varjatust. Seda eriti aine (teenuse) pakkuja jaoks. Kuna nii korruptsioon kui ka narkootikumidega seonduv on meie ühiskonnas mitte lihtsalt null-tolerantne, vaid lausa raske kriminaalkuritegu, siis neil, kes seda pakuvad, kulub tuntav osa teenitust selle varjamisele – diilerite palkamisele, vahendustasudele jne jne jne. Narkoparuneid (kartelle) võib võrreldagi ülekantud tähenduses mõningate poliitikute-ametnike kui ka nende heaks töötavate (kuuluvate) parteitaoliste korporatsioonidega, kes ajavad oma äri vastavalt kas siis kohaliku võimu, riigi või siis lausa rahvusvahelisel tasemel. Mida kõrgemal, seda varjatumalt! Kokkuvõttes mõjutab see aga igat ühte meist, kas siis läbi järjest kallineva riigivalitsemise või tõusva kuritegevuse kaudu. Kitsa huviringi omakasupoliitikat müüakse tarbijale kui muret ühiskonna pärast! Ka narkokartellid löövad muide mõnes Kaug-Ida või Ladina-Ameerika avarustes rusikaga endale rindu ja reklaamivad ennast kui ainukest sotsiaalset tööandjat tänu millele on just nende kandis elavatel talupoegadel moonipõllul või kokaistanduses mingisugustki tööd. Ka süsteemi ülesehitus on kurvastavalt samalaadne: parteiavaldus on kui truudusvanne ja iga liige kui tööriist selle parteilise püramiidi tipu teenimiseks. Kindlasti mitte tasuta, vaid vajadusel ka ohtralt kullatuna. Oleneb võimekusest ja truudusest. Need aga kes teenust tarbivad on lihtlabased sõltlased - nad on läbi ostu (altkäemaksu pakkumise) kuritegelikkuse seotud tarnijaga (teenuse pakkujaga). Kusjuures huvitavaks paralleeliks mõlema puhul on ka õiguskaitseorganite taktika nende suhtes. Parimaks tõendiks on teo matkimine, ehk narkootikumide ostmine või raha pakkumise imiteerimine korruptandile.

Positsioneerimine ühiskonnas
Nagu narkoäri puhul, nii ka korruptsiooni puhul on kahjuks just Eesti puhul eetiline valulävi veel suhteliselt madal. Kogu ühiskond küll räägib võitlusest nende pahedega, kuid kui jõuame konkreetse teoni, siis oodatakse suu ammuli kohtu ukse taga, kas jäi süüdi või mitte. Juriidiliselt võib ju veel kõik korrektne olla! Kui tuttav „paneb triipu“, siis julgen väita, et nende inimeste protsent , kes sellest õiguskaitset teavitab on sama madal kui korruptsioonist teavitajate oma. Justiitsministeeriumi korruptsiooniuuringu põhjal ainult üks protsendipügal! Miks siis? Sest me võtame seda kui möödapääsmatut ja aktsepteerime sisimas seda pahet – kui pattu (kergemat laadi jumalatoetust) mida aegajalt korda saates vahest veel põrgusse ei satu. Me isegi õigustame väikest kogust ning otsime sellele teatud määral legitiimsust. Me ei taha, et meie oma lapsed sellega seotud oleks, kuid teiste puhul suleme silmad ja räägime möödapääsmatusest. Me otsime õigustust narkomaaniale kui haigusele, kuid neame vahele jäänud korruptante kui ilgeid kurjategijaid. Me ei taha tunnistada, et mõlemad need nähtused laiutavad ülbelt meie endi tekitatud nõudlusel, võltsitud eetilisusel ja ükskõiksusel.
Nii nagu narkomaania vastane võitlus ei hakka tegelikult mitte õiguskaitseorganite kabinettides või Toompea võimukoridorides, vaid iga ühe kodust, kasvatusest ja suhtumisest, ei hakka ka võitlus korruptsiooniga kuivadest kohtustatistika numbritest. Korruptant jälgib meie suhtumist ja kõigi meie tolerantsi. Ta teeb järeldusi ka sellest, mida ja keda me poliitilisel areenil valime. Ta pakub ennast vastavalt meie maitse-eelistusele. Kuid kas diiler saab narkootikumi pähe suruda, kui ikka ise üldse ei taha ning kasvatus ja sellest tulenev suhtumine on välistav? Nii nagu diiler varitseb kangi all uut ostjat, ootab ka korruptandist ametnik, et talt ostetaks teenust. Diileri hirmus me oma lapsi kasvatame, kuid kas korruptsiooni eest hoiatame? Või see on jälle võõras mure, mis meisse ei puutu!

neljapäev, 10. september 2009

“Keegi ei tahtnud surra!”

Viimaste nädalate ja päevade traagilised järjestikused sündmused maanteedel, öistes parkides ning mujalgi “turvalises Eestis” on nagu taevased hoiatused Eesti rahvale ja neid “õndsusesse” juhtivatele poliitikutele. Meelitused rooli lubava joobetaseme tõstmise ja kergemate narkootikumide legaliseerimise näol on nagu libeda ja kavala ussi poolt pakutavad paradiisiaia õunad, mis Eesti inimese jälle kurba reaalsusesse tagasi paiskavad. Mingisuguse olematu “üldise tahtega” ja liberaalse õigusteadusega ei saa reformida meie veel väljaarenemata õigussüsteemi. Kohati jääb mulje, et kui me ei suuda asuda viie rikkama eurooplase hulka, siis ehk astume ühte ritta viie liberaalsema eurooplasega. Arvesse ei võeta ainult seda, et nii nagu rikkust on Euroopas loodud aastasadu riikluse, demokraatia ja kodanikuühiskonna alustaladel, nii on ka liberalismi kasvatatud inimestesse läbi teineteisemõistmise, arvestamise ja reaalse arusaamise demokraatiast kui ühiskonnavormist, mitte anarhia sünonüümina.
Selleks, et jõuda liberaalse õigusriigini, on vaja enne areneda ühiskonnaks, kus sõna "õigus" on kõigile või vähemalt rohkele enamusele (sh ka poliitikutele) reaalselt mõistetav ja kasutatav vahend rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Kus riik ei sunni inimesi õigust järgima mitte vähemuse, vaid enamuse kokkuleppel. Meie ühiskonnas on kahjuks need protsessid ajalooliselt mõistetavatel põhjustel veel lapsekingades ning kuigi vägivaldsete surmade sealhulgas liiklussurmade arv on mõne viimase aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud, ei anna see veel meile õigust ega ka mingil juhul vajadust hakata liberaliseerima meie ühiskonnas eksisteerivaid regulatsioone. Vägivalla ja mitteloomulike surmade arv on ju meil ikkagi veel Euroopa suuremaid ning eneseimetlus selles vallas võib sama kiiresti lõppeda fiaskoga nagu ka meie silmipimestav majandustõus.

Diskussiooni nendesl teemadel võib ja isegi peab pidama, kuid kindlasti mitte kiirustades ja kodanikuühiskonna mitte poliitilise algatusena. Sellised valdkonnad nagu joove autoroolis või kasvõi osaliselt legaliseeritud narkootikumid vajavad demokraatlikus ühiskonnas laiapinnalist vastukaja, mis ei saa olla mingilgi määral mõne erakonna valimiskampaania osaks. Kui seeläbi saavutatakse kasvõi mõneprotsendiline toetusmäära tõus ning asutakse ellu viima mingeid lubadusi, siis on see täielik vastutustundetus nende vastu, kes kasvõi kaudselt on kannatanud vägivalda liikluses, Tammsaare pargis või kus iganes mujal tormiliselt “väheneva kuritegevuse Eestis”, kõigi vastu, kes ei tahtnud surra.(loe ka www.delfi.ee)