Pirukaleee!

Tänasel Eesti poliitikamaastikul mõttega ringi seigeldes meenub tahtmatult varajases koolipõlves õpitud Lenini poliitüllitise pealkiri: "Üks samm edasi, kaks tagasi!" Selgemast selgem on teadmine, et majanduskriis toob tahes tahtmata esile koalitsiooniparteide poliitilised erimeelsused, mis viivad valitsuse kindlasti varem või hiljem poliitilisse kriisi. Astutakse üks samm edasi andmaks teineteisele järele ja siis tehakse uuele kriisile uks taas lahti astudes kaks sammu tagasi. Analüüsimata asjade peale vaadates võibki tunduda, et toimub tüüpiline poliitiline kemplemine paremate positsioonide eest tulevastel kõikvõimalikel valimistel. Aga päris nii lihtne see ka ei ole. Kõige selle jama juures on tegelikult päris hea kogeda, et Eesti poliitiline skaala on täitumas erineva maailmavaatelise sisuga. Enam ei saa kõigile hea olla. Seda ei saa küll öelda kõigi kohta, kuid need, kes koalitsioonis - nende kohta kindlasti.
Mis siis toimub, millest see edasi-tagasi tammumine? Sotside käitumine on üha rohkem täitumas sotsiaal-demokraatliku sisuga. Ja see ei meeldi paljudele! Majandustõusu ajal said kõik erakonnad pakkuda oma programmides välja positiivseid programme - ükskõik millistele huvigruppidele - peaasi, et ikka rohkem ja uhkemini. Maailmavaatelisus oli teise- või isegi kolmandajärguline. Majanduskriis tõi kaasa aga kurva reaalsuse, et seda mida pakuti peab hakkama nüüd ära võtma. See on nagu tagurpidi jõuluvana, kes enne - kobedate jõulude aegu jagas kinke vasakule-paremale, ikalduse ajal aga kogub neid kinke lastelt tagasi. See ei meeldiks ju kellegile. Ja siin saabki otsustavaks jõuluvana maailmavaatelisus.
Sotside võimalik lahkumine valitsusest ei ole mitte niivõrd sotside kaotus, vaid see kurb au saab esimesena osaks just tänastele partenritele. Nende lahkumine toob kaasa parempoolse-rahvusliku tagatooniga valitsuse, kuhu uuel sisenejal - keskerakonnal, rahvaliidul või rohelistel - tuleb hakata ennast poliitskaalal vajalikus suunas sättima. Sotsid jäädes oma põhimõtete juurde - täiendavad ainult oma poolehoidjate ridu ning loovad endale küllalt head lähtepositsioonid tulevasteks valimisteks.
Samuti toob parempoolne-rahvuslik-"kellegi veel" valitsus kaasa ainult sotsiaalsete pingete süvenemise, sest ühiskondlike huvigruppide - klasside - töövõtjate-tööandjate vahelise ombutsmani rolli täitnud sotse enam ei ole. Sotsid saavad opositsioonis oma esialgu idealistlikku maailmavaadet reaalsusse vormida ning uue valitsuse programmi ette valmistada. Ja see ei jää mitte tulemata, sest maailm on muutumas ka Eestis - ei saa öelda lõpmatuseni töövõtjatele, et kannatage, varsti hakkab kõik jälle tõusma ja siis tuleme teie murede juurde tagasi. Ei saa kitsalt teenida ainult ühe poole ehk tööandja huve - see ei ole kasulik isegi tööandjale endale. Materiaalsete väärtuste domineerimine proovib neelata inimlikkust, kuid hammustab hoopis ennast peast! Aga see on valus! Metsa lõigates tuleb ka teda istuda, sest muidu võib leida ennast palja taguotsaga raiesmikul viimase kännu otsas istumas.

Lõpetuseks:
Üks vanaproua küsis mult hiljuti:
Ütle mulle, miks nad seal üleval kõik rahulikult maha ei istu ja oma võimupirukatlihtsalt ära ei jaga. Kas tõesti ei jagu enam ka neil kõigile?
Selgitasin talle kohe tõsise heameelega, et võimupiruka ajad hakkavad Eestis läbi saama ja maailmavaated lõpuks ometi peale tulema. Hakkame nagu muu Euroopa nägu minema. Noh aga need erakonnad, kes ikka võimupirukast puru loodavad, andke tuld, teil võib isegi tordilabida küljest tükike kukkuda, peaasi, et see veel hallitama pole läinud ja te mürgitust ei saa. Eelduseks on ainult see, et koalitsiooni astudes paremal jalal ikka edasi hüppaksite, sest siis on raske ka tagasi vaadata - võib tasakaalu kaotada!
A.