Üle päeva tulevad teated Lõuna politseis toimuvast suurpuhastusest teevad mind üha murelikumaks, mis seal politseis üldse toimub. Alles mõned kuud tagasi vaikisid meediakahurid tulistamas "Liikluspolitsei pistiseskaandali ehk Karro @ Co" eelviimast lahinguvälja ringkonnakohtu tandril, kui peaaegu kohe hakkasid plahvatama pommuudised Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Selle kõige vahel on toimunud mitu kohaliku tähtsusega sissilahingut ühes või teises prefektuuris, kas siis sisekontrolli kõrge ametniku Poldovi ebaeetilise käitumisega seoses või mõne politsei hooletu suhtumise asjus lihtinimeste muredesse.
See kõik teeb murelikuks kahel põhjusel:
Kas politsei on 82 %-se rahulolu mõõdiku saavutanud ühiskonna ükskõikse hoiaku läbi või on tegu niivõrd korporatiivse ja kinnise riigiasutusega, kus toimuv purskab välja ainult siis kui mädapaisel sissepoole enam arenemiseks ruumi pole.
Väikse Eesti ja veel väiksema Eesti Politsei juures on skandaalide arv rohkem kui palju. Siinjuures ei mõju ka rahustavalt politseijuhi Küüdi silmad maas avaldused, et enesepuhastus on üks meie prioriteetidest. Kahjuks pean tõdema, et sisemisest enesepuhastusest on asi kaugel ja valdav enamus kui mitte peagu kõik pinnale tulnud probleemidest on avastatud kas tänu kaitsepolitsei aktiivsele tegevusele või avalikkuse survele läbi meedia. Ja see asjaolu tekitabki kõige rohkem meelehärmi.
Uuel siseministril oli tuline õigus kui ta ütles, et praegusel raskel ajal on väga tähtis asi siseturvalisus ning inimeste turvatunne ei tohi väheneda. See kõik on aga esmajärjekorras saavutatav mitte ainult politsei palga- ja töötingimuste läbi, vaid politsei enesekriitilise võimekuse kaudu näha oma vigasid ja tegeleda nendega reaalselt. Seda on aga kindlasti tänasel päeval vähe. Julgen väita, et politsei sisemine sotsiaalne kontroll on nihkes, mis tähendab, et töötajate väärtushinnangud on hakanud taas paigast minema. Harilikult viib selleni juhtkonna kaugenemine alluvatest ning kahe erineva hingamise tekkimine: üleval ja all. Kindlasti sõltub see vägagi palju kõrge ülemuse enda soovist näha ja elada kaasa kabinettides toimuvale, muuta ennast üheks vajalikuks mutrikeseks kogu kollektiivis, kuid väga palju on ka kinni inimese vajaduses - antud juhul ülemuse vajaduses püsida oma positsioonil nii kaua kui võimalik.
Tänane ja homne päev annab võimaluse ilma skandaalideta ja eriliste kirgedeta panna paika uus politsei- ja piirivalve ühendameti juhtkond ja seda mitmel erineval tasandil. Sellesse protsessi peab peale kitsa ametkondliku ringi olema kaasatud ka avalikkuse esindajad, psühholoogid, politsei eriala valdkonna teoreetikud, sotsiaalteadlased, kes iganes veel, kes suudavad hinnata inimesi kõrvalt. See kõik annaks võimaluse luua uus stardipositsioon politsei (nüüd juba ka piirivalve, kodakondsuse- ja migratsiooniameti) sisemisele sotsiaalsele keskonnale ja kontrollile. Ridade puhastamine kirve ja vikatiga (loe: hirmu ja santsiooniga) tekitab alati organisatsioonis topeltmoraali, pealekaebamist ja demagoogiat. Muutuse vajadus (ja seda kasvõi 82% ulatuses) peab pihta hakkama organistasioonis seest ning kõik see kokkuvõttes mõjutab ka kõigi maksumaksjate siseturvalilsust.
See kõik teeb murelikuks kahel põhjusel:
Kas politsei on 82 %-se rahulolu mõõdiku saavutanud ühiskonna ükskõikse hoiaku läbi või on tegu niivõrd korporatiivse ja kinnise riigiasutusega, kus toimuv purskab välja ainult siis kui mädapaisel sissepoole enam arenemiseks ruumi pole.
Väikse Eesti ja veel väiksema Eesti Politsei juures on skandaalide arv rohkem kui palju. Siinjuures ei mõju ka rahustavalt politseijuhi Küüdi silmad maas avaldused, et enesepuhastus on üks meie prioriteetidest. Kahjuks pean tõdema, et sisemisest enesepuhastusest on asi kaugel ja valdav enamus kui mitte peagu kõik pinnale tulnud probleemidest on avastatud kas tänu kaitsepolitsei aktiivsele tegevusele või avalikkuse survele läbi meedia. Ja see asjaolu tekitabki kõige rohkem meelehärmi.
Uuel siseministril oli tuline õigus kui ta ütles, et praegusel raskel ajal on väga tähtis asi siseturvalisus ning inimeste turvatunne ei tohi väheneda. See kõik on aga esmajärjekorras saavutatav mitte ainult politsei palga- ja töötingimuste läbi, vaid politsei enesekriitilise võimekuse kaudu näha oma vigasid ja tegeleda nendega reaalselt. Seda on aga kindlasti tänasel päeval vähe. Julgen väita, et politsei sisemine sotsiaalne kontroll on nihkes, mis tähendab, et töötajate väärtushinnangud on hakanud taas paigast minema. Harilikult viib selleni juhtkonna kaugenemine alluvatest ning kahe erineva hingamise tekkimine: üleval ja all. Kindlasti sõltub see vägagi palju kõrge ülemuse enda soovist näha ja elada kaasa kabinettides toimuvale, muuta ennast üheks vajalikuks mutrikeseks kogu kollektiivis, kuid väga palju on ka kinni inimese vajaduses - antud juhul ülemuse vajaduses püsida oma positsioonil nii kaua kui võimalik.
Tänane ja homne päev annab võimaluse ilma skandaalideta ja eriliste kirgedeta panna paika uus politsei- ja piirivalve ühendameti juhtkond ja seda mitmel erineval tasandil. Sellesse protsessi peab peale kitsa ametkondliku ringi olema kaasatud ka avalikkuse esindajad, psühholoogid, politsei eriala valdkonna teoreetikud, sotsiaalteadlased, kes iganes veel, kes suudavad hinnata inimesi kõrvalt. See kõik annaks võimaluse luua uus stardipositsioon politsei (nüüd juba ka piirivalve, kodakondsuse- ja migratsiooniameti) sisemisele sotsiaalsele keskonnale ja kontrollile. Ridade puhastamine kirve ja vikatiga (loe: hirmu ja santsiooniga) tekitab alati organisatsioonis topeltmoraali, pealekaebamist ja demagoogiat. Muutuse vajadus (ja seda kasvõi 82% ulatuses) peab pihta hakkama organistasioonis seest ning kõik see kokkuvõttes mõjutab ka kõigi maksumaksjate siseturvalilsust.
Lp. Andres,
VastaKustutaBlogi on põnev, nii palju kui seda on! Loodan, et pead seda ikka edasi. "Deti zdut", nagu ütles Potsataja Genale. :-)