Neljapäev, 6. jaanuar 2011

BNS-i Essekogumik - Andres Anvelt: Eesti 2030

TALLINN, 6. november, BNS - Kahekümnendat tegevusaastat tähistav
uudisteagentuur Baltic News Service palub kogu 2010. aasta vältel
Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku
vaatav essee teemal "Balti riigid 2030" ja avaldab need. Selle
suure teema raames on esseede autoritel vabad käed sisu
kujundamiseks poliitikast kultuurini või majandusest loodushoiuni.
BNS-i tellitud esseede avaldamisel palume ära märkida, et tegemist
on uudisteagentuuri BNS kahekümnenda tegevusaasta
tähistamisega.

Selle essee autor on poliitik, kirjanik ja endine kõrge
politseiametnik Andres Anvelt.

2030

Sõidan monorööpalise kiirrongiga Ämari lennujaama, et lennata
Pekingisse, kus toimub järjekordne Rahvusvaheline FBI Rahvusliku
Akadeemia Euroopa ja Aasia lõpetanute kokkutulek. Nii kaua kui aega
ja tervist on, võib ikka reisida ja peale selle lükkasin ma oma
pensioni alguse paar aastat edasi. Uus üleeuroopaline
vanaduspensioniaja alguse valikuõigust pakkuv süsteem on küllalt
inimsõbralik, et arvestada nii tervist, tahtmist kui sissetulekuid.
Sõit Ämarisse on kiire ja mugav. Kuigi paljud virisesid alguses,
et, milleks on vaja ehitada lennujaama kesklinnast nii kaugele,
kuid akna taga pidev tiheasustuse vaheldumine parkmetsadega on
tunnistus sellest, et ega see Ämari niikaugel enam Tallinnast
polegi. Viimane suurem õnnetus reisilennukiga Tallinna lennuväljal
oli otsustavaks: lennujaam koliti kesklinnast Ämarisse, kus
vastavad kommunikatsioonid juba aastate eest olid sõjaväe tarbeks
välja ehitatud.

Peale selle oli Ämari kui sõjaväelennubaasi tähtsus iga aastaga
vähenenud kuna suur osa Põhjamaade sõjalisest transiidikoridorist
Aasia kriisikolletesse toimub läbi Pihkva lennuväebaasi. Peale
Venemaa sisulist konsolideerumist NATOga kümme aastat tagasi, on
Baltimaade õhuturve muutunud teisejärguliseks. Venemaa on viimastel
aastakümnetel otsinud Läänest võimalikult head partnerlust, kuna
selle endise suurriigi Ida territooriumid on paraku Hiina
uusasunike ja erinevate Aasia riikide põgenike poolt üle võetud.
Relvastatud konflikte Venemaal otseselt küll ei toimunud, kuid
suveräänsete erimajanduspiirkondade teke muutis tunduvalt Venemaa
Euroopa käsitlust ning koostöö vajadus ajendas teda juba üle kümne
aasta tagasi oma välispoliitikat üle vaatama. Ka Venemaa
paarkümmend aastat tagasi üles ehitatud Euraasia gaasimonopol
minetas oma tähtsuse, kui enamus Euroopa riike asus uue
horisontaalpuurimise tehnoloogiaga ise gaasi ammutama.

Kahekümnendatel toimunud närviline fossiilkütuse
spekulatsioonisõda ja uus majanduslangus taandus peale uute
gaasipuurimistehnoloogiate massilist kasutuselevõttu.
Elektrienergia tootmise üleminek lokaalsetele ja ohututele
minituumajaamadele ja taastuvenergiale andis tuntavat hingetõmmet
traditsiooniliste fossiilkütustega seotud lõpmatule
võidujooksudele. Selline energiasüsteem sai palju vähem haavatumaks
ja lokaalsed energiahäired naabreid enam niivõrd ei mõjutanud,
pigem vastupidi, globaalne energiavõrk koosneb nüüd kohalike ja
suhteliselt autonoomsete võrkude summast.

Väljun lennuväljal monorelsilt ja võtan varakult taskust
ID-kaardi. Astun ühena paljudest informatsioonitulba juurde ja
asetan oma kaardi lugeja peale. Ekraanile ilmub täpsustatud
informatsioon minu lennust, väravast ja stardi lõplikust
kellaajast. Aega veel on, mistõttu otsin endale lähedalasuvas
kohvikus mugava istekoha ja võtan taskust nanotehnoloogilise,
kokkuvolditud „ajalehe“. Märkan, et „ajaleht“ hakkab vanaks jääma.
Mõningad kokkumurde kohad enam ei taastu, kuid seni ta töötab ja
paiskab mulle teadvusse hulga erinevat informatsiooni.
Kahekümnendatel ajakirjandusmaailm muutus lõplikult. Tegijateks,
said „ajalehtede“ operaatorid, kellelt toimetused „ajalehe“ pinda
rentisid ja oma uudist üle võrgu nanotehnoloogia tarbijani
lennutasid.

Mis meil siis uudist kah on? Reklaamid ja kiiruudised vahelduvad
vaikselt vasakus lehenurgas ning seal midagi uut ja põrutavat leida
ei ole. Küll on huvitav arvamusrubriik. Olen ikka vanamoeline,
mistõttu meeldib lugeda, mitte jälgida neid kolumniste, kellest
paljud oma närvilise miimikaga proovivad sulle pähe määrida oma
poliitilisi, kõlbelisi või kultuurilisi maailmavaatekesi, tahtes
tungida õhukeselt nanoekraanilt sulle lausa näkku. Kui neid aga
mitte vaadata jäävad nad nukralt ooterežiimi. Tekst annab palju
parema ülevaate ning peletab eemale pealesunnitud emotsioonid. Uue
lehekülje avad pilguga alles siis, kui oled vana läbi mõtisklenud.
Eriti meeldib mulle lugeda poliitarvamusi. Ja selleks on ka
põhjust. Eesti viimane referendum kohaliku valitsemistasandi
järjekordseks lihtsustamiseks tekitas taas poliitilise tormi. Sise-
ja justiitsministeeriumi kaotamine, samuti valitava rahvakogu
vähendamine 51-le kohale, tõi kaasa poliitikute vana ja uue
põlvkonna elava diskussiooni.

Osa äärmuslasi sarjas oma isasid ja emasid, kes suurel häälel
Euroopale omal ajal hurraa hüüdsid ja sellist tulevikku ette ei
osanud näha. Mõni aasta tagasi olid kaotatud kaitse- ja
välisministeerium, veel varem aga majandus- ja kommunikatsiooni
ning põllumajandusministeerium. Haridusministeeriumi põhihariduse
osa liideti aga kultuuriministeeriumiga, mis võis üsna pea jäädagi
ainukeseks kohalikuks riigivõimustruktuuriks. Nii mõnigi vana
poliitik viskas siiani nalja, et meie haldusreform ongi lõpuks
käes, kuna riik ise ongi üks suur kohalik omavalitsus.

Referendumite jada hakkas rahandusministeeriumiga, mis lõpetas
oma tegevuse juba rohkem kui 12 aasta tagasi, samal ajal kui toimus
Riigikogu vähendamine 75-le saadikule. Kuigi on ette näha, et ka
see referendum hääletab muutuste poolt, on ikkagi huvitav jälgida
erinevaid sõnaseadjaid. Iseseisvuse kaotamisest rääkida nüüd ligi
30 aastat peale Euroopaga ühinemist, tundus pigem poliitilise
populismina, mida viljelevad peaaegu unustusse vajunud rahvuslikud
konservatiivid. Nende väljaütlemised mõjutavad veel kuidagi vanemat
põlvkonda, kuid noored võtavad neid pigem mingi sektina, kes
pimedas keldris rahvuslikku woodoo-d harrastavad. Enim käib
poliitikas diskussioon selle üle, kuidas hoida Euroopa
konkurentsivõimet Ameerika ühendriikide, Indo-Hiina konglomeraadi
ja üha paisuva Lõuna-Ameerika majandushiiu tasemel. Kas seda teha
ääretult liberaalse, vabalt üles-alla liikuva turumajandusmudeliga
või hoopis sotsiaal-konservatiivse maailmavaate pinnalt. Viimane
kannab endas tugevamat riiki ja pika strateegiakavaga
majanduskäsitlust. Tundub, et vastus sellele ei saa kooruma ei
selle ega ka järgmise põlvkonna jooksul. Üleeuroopalise
sotsiaalharta vastuvõtmine 2020 aastal ja Euroopa uue
konstitutsiooni kinnitamine 2018 aastal muutis Euroopa Liidu
arengut tunduvalt. Lisaks varasemale ühtsele finants- ja eelarve
poliitikale pandi alus ühtsele sotsiaal-, kaitse-, julgeoleku-,
välis- ning majanduspoliitikatele. Ka Eesti oli oma üle
kahemiljonilise elanikkonnaga muutunud üheks Euroopa keskmiseks
omavalitsuseks, kus kõik reaalpoliitikad olid antud Euroopa Liidu
ja tema komisjonide regionaalosakondade hallata.

Vaidlused uue konstitutsiooni vastu võtmiseks olid üle Euroopa
ägedad, kuid lokaalne tuumakonflikt Pakistanis ning põgenike kiire
juurdevool Euroopa Liitu 2014 aastal sundis prioriteedid ümber
reastama. Põgenike surve vana Euroopa riikidele nõudis uut
üleeuroopalist sotsiaalsüsteemi. Sotsiaalreform toimus peagi peale
rahareformi, kus euro devalveeriti 10 % ja sellele kohustati üle
minema kõik senised Euroopa Liidu liikmesriigid: väga lihtsalt, uus
konstitutsioon kohustas Euroopa Liidu ühendrahaks euro, vastasel
juhul ei saanud riik Euroopa Liidus jätkata. Globaliseerunud
maailmas võis aga väljaheitmine sarnaneda üle parda heitmisega
ulgumerel. Leevendamaks põgenike sisserändest tulenevaid
regionaalseid üliummistusi ühtlustati kogu Liidu territooriumil nii
sotsiaalsüsteem kui seda tagav maksusüsteem. Alguses tõi kiire
ülerahvastumine kaasa küll majanduslanguse, kuid peagi pöördus see
kiireks tõusuks. See omakorda lasi Liidus ajutiselt võimule ka
liberaalid. Majanduse kiirenevad tõusude ja languste tsüklid
sundisid Liitu lähenema oma poliitikatele konservatiivsemalt,
mõtlema stabiilsusfondi loomisele, samuti valitsemiskulude
kokkuhoiule ja suuremale ühtsusele. Sotsiaal-konservatiivid on
Euroopat valitsenud viimased kümme aastat ja siiani enam-vähem
edukalt.

Peagi tunnen käel vibratsiooni ja minu „Käekell“ osutab, et aeg
on liikuda lennuvärava poole. Voldin oma nanolehe kokku ja pistan
selle tasku. Rahulikul sammul läbin kontrolltunneli ja
turvatöötajatel minuni asja ei ole. Tumeda nahavärviga, arvatavasti
pakistaanlane ei tee mind märkamagi ja küsitleb eesti keeles,
sünkroontõlke abivahendi abil, üllatunud reisijat, kellel oli
turvatunnelis avastatud põuest klassikaline pastapliiats.
„Talisman,“ mõtlen mina, ja liigun rahuliku kõnnakuga mööda
kiirkõnniteed lennuki poole.

Andres Anvelt

Baltic News Service


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar