Pealtkuulamine - kas moodsa aja mugavus või põhiõiguste riive?

Kaasaegse demokraatliku riigi üheks tundemärgiks on kindlasti asjaolu, et ühiskonna räägitakse ja arutatakse kõiki teemasid - tabusid pole – olgu jutuks perevägivald, poliitiline meelsus, presidendipaari riietus või õiguskaitseorganite peittegevus. Kui tekib hirm või juba isegi teatud vaoshoitus nendest rääkides – tähendab see seda, et riik on astunud üle ühe oma põhilise barjääri - ületanud oma võimutäiust ja asunud valitsema rahvast. Riigi juhtimine ei vasta enam Põhiseadusele. Sellele barjäärile lähenetakse harilikult vaikselt, riigi julgeoleku ohtusid esikohale lükates. Samas on riigi julgeoleku mõiste muide jäetud Eestis reguleerimata ja kust ta algab ja kus lõppeb – on antud tõlgendajatele vabaks. Siit tekivadki tihtipeale küsimused, millised faktorid on talle ohuks aga millised lihtsalt avaliku sektori mugavuse põhjenduseks. Vajadusel ruttavad tõlgendamisele aga appi arvud …

loe edasi:
http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/andres-anvelt-pealtkuulamine---kas-moodsa-aja-mugavus-voi-pohioiguste-riive.d?id=29679205

Silmitsi „pervomaffiaga“

Kurjus ei eksisteeri ühiskonnas pelgalt tasakaaluks headusele. Kurjuse üheks eesmärgiks on kasumlikkus vahenditega, mis headuse loomuses ei ole. Kuigi kasumiteenimise meetodite enamik on ühiskonnas kokkuleppeline, eiravad mõned neist inimlikkuse üldreegleid. Elu peaks olema endast lugupidavas riigis ja ühiskonnas väljaspool igasugust kauplemissfääri.

Ka organiseeritud kuritegevus on ajalooliselt püüdnud toetuda teatud moraaliprintsiipidele, kuid pidanud lõpuks ikkagi kaasa minema uute tuultega või siis jäädavalt kaduma. Nii oli see näiteks Itaalia maffiaperekondadega New Yorgis. Osa neist püüdis veel seitsmekümnendatel igati vastu seista narkoärile, kuid selle kasumlikkus murdis lõpuks ikkagi moraali – või siis hoopis kaela!

Täna aga seisavad paljud vanade traditsioonidega „tegijad“ taas valiku ees: kas proovida vastu seista organiseerunud „pervode“ uuele moraalitule tegevusliigile, pedofiiliale. Kahjuks peavad ilmselt ka „viimased mafiooslased“ varem või hiljem oma moraaliklimbi alla neelama. Äri vajab ajamist, kasum kasvamist.

loe edasi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-anvelt-oleme-silmitsi-pervomaffiaga.d?id=27209365

Kas päästjad päästavad euro?

…Uskumatu aga tõsi on see, et Kius „läbi lõhkise nina“ euroõndsaks saada sunnib meie riigiisasid tegema jätkuvalt peadpööritavaid jõu ja ilu numbreid - küll meditsiinis, küll sisejulgeolekus. Päästeametnike kärpimine on utreerituna taas löök vaesemate ja kindlustumata elanikkonna pihta, rääkimata päästetöötajatest endist. Kuigi tulesurmade arv on viimasel aastal tunduvalt langenud, ei tähenda see, et päästeamet peaks ennast nüüd vabamalt tunda. Töötuse kasv on kaasa toonud vähekindlustatud inimeste arvu suurenemise, mistõttu just see osa elanikest satub üha rohkem ja rohkem riskirühmadesse, kus köetakse millega ja kus juhtub. Vahest tundub, et see olekski nagu omaette eesmärk, põlegu need, kes külma muidu ei kannata. Samuti on täielikult vastutustundetu hakata koondama inimesi, kes on saanud riigi kulul vähemalt aastase väljaõppe, on koolitatud kooli ja elu poolt tulema ja tooma välja tulest ja veest nii teisi kui ennast. See investeering nagu ei maksaks riigile tagantjärgi midagi. Ühe kas politsei või päästekadeti koolitusaasta on 200 tuhande krooni ligi, mis teeb maha visatuks vähemalt 20 miljonit. Rääkimata nendest eludest, kes koondatute poolt päästmata jäävad. Politsei eelarve vähendamine on juba kaasa toonud „head näited“ sisejulgeoleku statistikast. Väikeste narkokoguste juhtumite arv on võrreldes eelmise aastaga vähenenud üle 50ne protsendi. Tundub esmapilgul, et rõõmustav uudis aga kahjuks mitte! Väikeste koguste ehk enamuses politseipatrullide poolt välja selgitatud juhtumite arvu vähenemine näitab reaalsuses seda, et politsei ei jõua enam sellega tegeleda. Narkootikumide müüjad, omajad, hangeldajad ei registreeri ju enda tegevust politseijaoskonnas ning selliste juhtumite statistika kujuneb ainult politseitöö näitajana. Selle kõrval on lausa õõvastav lugeda sotsiaalministeeriumi uuringuid sellest, et Eesti on narkotarbimise kasvu poolest Euroopas jätkuvalt esirinnas…

Vaata ka: http://andresanvelt.blogspot.com/2009/07/karpekirvega-sisejulgeoleku-kallal.html

Korruptsioon kui narkomaania: lahendus on suhtumises

Ajendatuna: „Kolmandik rahvast: kohalik võim on korrumpeerunud“ EPL 22.09.09

Esmapilgul erinevad need kaks nähtust nagu öö ja päev. Sarnane ehk vahest on ainult see, et nad saavad eksisteerida ainult tsiviliseeritud ühiskonnas ja sellega teema lõppebki. Kuid tasub vaid hakata neid lahkama – võime jõuda hämmastavate sarnasusteni.

Kõigepealt sõltuvusest!
Nii nagu narkomaania puhul eeldab ka korruptsioon esimest sammu. Inimene, kes on korra tarvitanud narkootikume ei taha kindlasti tunnistada, et ta on narkomaan. Samuti ka korruptant, kes pakub raha või võtab raha. Mõlema tulemuseks on harilikult see, et avastatakse reaalsusest tunduvalt lihtsamalt pöörlev maailm. Asjad toimuvad ladusalt ja libedalt. Sa oled teistest edukam ja energilisem. Järgmine staadium mõlema puhul on kuskil sees kriipiv vajadus uuesti proovida. Kogeda taas elu ladusust ja libedust. Kui asi õnnestub viperusteta, siis tugevdab see ainult enesekindlust ning tekitab joovastava tunde oma edukusest. Mõnuaine (korruptsiooni puhul nimetagem seda kasuaineks) pidev tarbimine toob kaasa aga täieliku sõltuvuse. Asjaajamine teises dimensioonis(kainena) tundub mõttetu ja aeglane. Selleks tasub ainult sattuda „lomkasse“ (pohmelli – ausasse asjaajamisse) ja see näed kui vaevaline see on. Ei – mingil juhul! Väljumine sõltuvusest on raske kui mitte võimatu, sest sisuliselt on sul nii endale kui teistele vaja tõestada, et sa oled nüüd puhas (aus) ja, et sinult võib oodata teistmoodi asjaajamist. Kas usume?

Varjatus kui elustiil!
Nagu ka narkomaania nii vajab ka korruptsioon varjatust. Seda eriti aine (teenuse) pakkuja jaoks. Kuna nii korruptsioon kui ka narkootikumidega seonduv on meie ühiskonnas mitte lihtsalt null-tolerantne, vaid lausa raske kriminaalkuritegu, siis neil, kes seda pakuvad, kulub tuntav osa teenitust selle varjamisele – diilerite palkamisele, vahendustasudele jne jne jne. Narkoparuneid (kartelle) võib võrreldagi ülekantud tähenduses mõningate poliitikute-ametnike kui ka nende heaks töötavate (kuuluvate) parteitaoliste korporatsioonidega, kes ajavad oma äri vastavalt kas siis kohaliku võimu, riigi või siis lausa rahvusvahelisel tasemel. Mida kõrgemal, seda varjatumalt! Kokkuvõttes mõjutab see aga igat ühte meist, kas siis läbi järjest kallineva riigivalitsemise või tõusva kuritegevuse kaudu. Kitsa huviringi omakasupoliitikat müüakse tarbijale kui muret ühiskonna pärast! Ka narkokartellid löövad muide mõnes Kaug-Ida või Ladina-Ameerika avarustes rusikaga endale rindu ja reklaamivad ennast kui ainukest sotsiaalset tööandjat tänu millele on just nende kandis elavatel talupoegadel moonipõllul või kokaistanduses mingisugustki tööd. Ka süsteemi ülesehitus on kurvastavalt samalaadne: parteiavaldus on kui truudusvanne ja iga liige kui tööriist selle parteilise püramiidi tipu teenimiseks. Kindlasti mitte tasuta, vaid vajadusel ka ohtralt kullatuna. Oleneb võimekusest ja truudusest. Need aga kes teenust tarbivad on lihtlabased sõltlased - nad on läbi ostu (altkäemaksu pakkumise) kuritegelikkuse seotud tarnijaga (teenuse pakkujaga). Kusjuures huvitavaks paralleeliks mõlema puhul on ka õiguskaitseorganite taktika nende suhtes. Parimaks tõendiks on teo matkimine, ehk narkootikumide ostmine või raha pakkumise imiteerimine korruptandile.

Positsioneerimine ühiskonnas
Nagu narkoäri puhul, nii ka korruptsiooni puhul on kahjuks just Eesti puhul eetiline valulävi veel suhteliselt madal. Kogu ühiskond küll räägib võitlusest nende pahedega, kuid kui jõuame konkreetse teoni, siis oodatakse suu ammuli kohtu ukse taga, kas jäi süüdi või mitte. Juriidiliselt võib ju veel kõik korrektne olla! Kui tuttav „paneb triipu“, siis julgen väita, et nende inimeste protsent , kes sellest õiguskaitset teavitab on sama madal kui korruptsioonist teavitajate oma. Justiitsministeeriumi korruptsiooniuuringu põhjal ainult üks protsendipügal! Miks siis? Sest me võtame seda kui möödapääsmatut ja aktsepteerime sisimas seda pahet – kui pattu (kergemat laadi jumalatoetust) mida aegajalt korda saates vahest veel põrgusse ei satu. Me isegi õigustame väikest kogust ning otsime sellele teatud määral legitiimsust. Me ei taha, et meie oma lapsed sellega seotud oleks, kuid teiste puhul suleme silmad ja räägime möödapääsmatusest. Me otsime õigustust narkomaaniale kui haigusele, kuid neame vahele jäänud korruptante kui ilgeid kurjategijaid. Me ei taha tunnistada, et mõlemad need nähtused laiutavad ülbelt meie endi tekitatud nõudlusel, võltsitud eetilisusel ja ükskõiksusel.
Nii nagu narkomaania vastane võitlus ei hakka tegelikult mitte õiguskaitseorganite kabinettides või Toompea võimukoridorides, vaid iga ühe kodust, kasvatusest ja suhtumisest, ei hakka ka võitlus korruptsiooniga kuivadest kohtustatistika numbritest. Korruptant jälgib meie suhtumist ja kõigi meie tolerantsi. Ta teeb järeldusi ka sellest, mida ja keda me poliitilisel areenil valime. Ta pakub ennast vastavalt meie maitse-eelistusele. Kuid kas diiler saab narkootikumi pähe suruda, kui ikka ise üldse ei taha ning kasvatus ja sellest tulenev suhtumine on välistav? Nii nagu diiler varitseb kangi all uut ostjat, ootab ka korruptandist ametnik, et talt ostetaks teenust. Diileri hirmus me oma lapsi kasvatame, kuid kas korruptsiooni eest hoiatame? Või see on jälle võõras mure, mis meisse ei puutu!

“Keegi ei tahtnud surra!”

Viimaste nädalate ja päevade traagilised järjestikused sündmused maanteedel, öistes parkides ning mujalgi “turvalises Eestis” on nagu taevased hoiatused Eesti rahvale ja neid “õndsusesse” juhtivatele poliitikutele. Meelitused rooli lubava joobetaseme tõstmise ja kergemate narkootikumide legaliseerimise näol on nagu libeda ja kavala ussi poolt pakutavad paradiisiaia õunad, mis Eesti inimese jälle kurba reaalsusesse tagasi paiskavad. Mingisuguse olematu “üldise tahtega” ja liberaalse õigusteadusega ei saa reformida meie veel väljaarenemata õigussüsteemi. Kohati jääb mulje, et kui me ei suuda asuda viie rikkama eurooplase hulka, siis ehk astume ühte ritta viie liberaalsema eurooplasega. Arvesse ei võeta ainult seda, et nii nagu rikkust on Euroopas loodud aastasadu riikluse, demokraatia ja kodanikuühiskonna alustaladel, nii on ka liberalismi kasvatatud inimestesse läbi teineteisemõistmise, arvestamise ja reaalse arusaamise demokraatiast kui ühiskonnavormist, mitte anarhia sünonüümina.
Selleks, et jõuda liberaalse õigusriigini, on vaja enne areneda ühiskonnaks, kus sõna "õigus" on kõigile või vähemalt rohkele enamusele (sh ka poliitikutele) reaalselt mõistetav ja kasutatav vahend rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Kus riik ei sunni inimesi õigust järgima mitte vähemuse, vaid enamuse kokkuleppel. Meie ühiskonnas on kahjuks need protsessid ajalooliselt mõistetavatel põhjustel veel lapsekingades ning kuigi vägivaldsete surmade sealhulgas liiklussurmade arv on mõne viimase aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud, ei anna see veel meile õigust ega ka mingil juhul vajadust hakata liberaliseerima meie ühiskonnas eksisteerivaid regulatsioone. Vägivalla ja mitteloomulike surmade arv on ju meil ikkagi veel Euroopa suuremaid ning eneseimetlus selles vallas võib sama kiiresti lõppeda fiaskoga nagu ka meie silmipimestav majandustõus.

Diskussiooni nendesl teemadel võib ja isegi peab pidama, kuid kindlasti mitte kiirustades ja kodanikuühiskonna mitte poliitilise algatusena. Sellised valdkonnad nagu joove autoroolis või kasvõi osaliselt legaliseeritud narkootikumid vajavad demokraatlikus ühiskonnas laiapinnalist vastukaja, mis ei saa olla mingilgi määral mõne erakonna valimiskampaania osaks. Kui seeläbi saavutatakse kasvõi mõneprotsendiline toetusmäära tõus ning asutakse ellu viima mingeid lubadusi, siis on see täielik vastutustundetus nende vastu, kes kasvõi kaudselt on kannatanud vägivalda liikluses, Tammsaare pargis või kus iganes mujal tormiliselt “väheneva kuritegevuse Eestis”, kõigi vastu, kes ei tahtnud surra.(loe ka www.delfi.ee)

Kärpekirvega sisejulgeoleku kallal

Kärpesolidaarsus avalikus sektoris võib maksumaksjale ja erasektorile tunduda esmapilgul küll ainuõiglase lahendusena, kuid sisult kujutab endast samasugust demagoogiakampaaniat nagu alles hiljutistel valimistel kostnud üleskutsed avaliku sektori palkade üleüldisele tõstmisele. Selle kena sõnaühendi taha poetakse juhul kui mõistus valitsusala juhtimisest üle ei käi ja kirvega „buratiino“ pead tahudes talle jonnakalt senisest väiksemat mütsi pähe proovitakse sikutada. Selline „Papa Carlolik“ käitumine mitte lihtsalt ei pidurda, vaid suunab osad aastatega saavutatud ühiskondlikud väärtused kiirele tagasikäigule. Kindlasti võib ennast välja vabandada „kõigil ju raske“ olukirjeldusega, kuid väärtusloojate alamotivatsioon ainult raskendab üleüldist olukorda.
Üksteist aastat tagasi kui Eesti oli eelmise kriisi kärpetormide meelevallas võeti vastu politseiteenistuse seadus, mille üks eesmärkidest oli muuhulgas seadustada politseinike sotsiaalsed tagatised nagu näiteks ka eripensionid ja palgakorraldus. Kuigi väljas paukus kriis, läks riik sisejulgeoleku rahastamisel tänasega vastupidist teed. Üheks „kurvaks“ tingimuseks oli küll tookord „Mõisa koondamine“, kuid politsei suutis olukorrast üle olla ning esmapilgul tundunud ületamatutest raskustest välja rabeleda.
Enamuses koondati politseiridadest need , kelle tegelik töö ei vastanud politseiseadusest tulenevate politseilistele ülesannetele. Ehk teisisõnu pidi lahkuma ligi tuhatkond inimest, kes olles ise küll vormis otsest politseitööd ei teinud või siis sellele politseitööle ei vastanud. Paljud neist jätkasid tööd organisatsioonis, kuid selgelt teisel n.ö. tsiviilametnikele kohastel palga- ja sotsiaaltagatiste tasemel. Samuti korrastus organisatsiooni ülesehitus ning paljud seni eksisteerinud politseiasutused said üheks.
Tollase raske aja rasked otsused tõid kaasa olukorra, kus motiveeritud, teotahtelised oma ala professionaalid nägid endal selget perspektiivi organisatsioonis, tunnetasid konkurentsi teiste omasuguste vahel. Kriisi ajal pead tõstma hakanud majandus- ja narkokuritegevus sai oma esimesed tõsised hoobid, loodi esimene küberkuritegevuse üksus, tekkis esimene tõsiselt võetav konkurss politseikooli. Sisejulgeolek kui väärtus muutus käega katsutavaks.
Tänane sisejulgeoleku devalveerimine on kõigele selle tõsine hoop. Solidaarsuskärpe nime all raiutakse kõigi spetsialistide motivatsiooni ühtmoodi, olenemata kas tal seda ka oli või ei ole kunagi olnud. Avaliku organisatsiooni juhtkonnale on see kõige lihtsam, kuna ei sunni mõtlema valikutele. Kõrgepalgaline ülemus lahendab selle „probleemi“ exceli-tabelis mõne klikiga. Nii ongi motivatsiooni ja initsiatiivi kärpimist võimalik teha ühe käskkirjaga, kuid selle taastamiseks läheb paberit metsa ja aega aastate jagu. Sisejulgeoleku devalveerimise aseaineks tuuakse küll politseisse lohutuseks ämbritega leitnantide, majorite, kindralite auastmeid ja proovitakse läbi lükata riigipoolset tõendamiskoormust vähendavaid seaduseid , kuid kõik see ei aita kahjuks kaasa „masu“ käes kõikuva demokraatia ja korra kindlustamisele.
Võib ju plaksutada käsi ja kiita odavalt majja toodud korra eest, kuid unustades samas ära, et odavalt saadud väärtused on nagu pangalaen, mis isegi arvel olles ei kuulu tegelikult ju meile endile.
On kurb vaadata, kus politseinike ja päästjate palkade eest võitleb ainult nende ametiühing mitte valitsemisala juht, kes ennast samal ajal „kärpekirve“ taha varjab. Siseministeeriumi nagu ka paljud teised ministeeriumi valitsemisalad vajavad kiireid muutuseid just selle „paberitehaste“ näol, mis ise ennast kramplikult õigustades üleval peavad. Milline erafirma lubaks enda koosseisudesse kirjutada ja eelarvestada mitmeid erinevaid raamatupidamise, pressi, hangete, asjaajamise, finants, logistika ja muid erinevaid struktuure, kes oma tähtsust ja kõigutamatust rõhutades pabereid kinnitamiseks saadavad (vt. netist ministeeriumide ja nende valitsemisalade asutuste struktuure). Mida lähedamal „jumalale“ ja kaugemal „maisest elust“, seda tähtsamad ja kõigutamatumad. Eesti ministeeriumid pole aga suuremad kui mõne Euroopa Liidu riigi keskmine firma või riigiasutuse kohalik osakond. On selge, et koondamisotsused on eriti raskel ajal väga rasked otsused, kuid need on otsused, mis viivad surnust punktist edasi. Kui nende arvel ei kannata avalike väärtusloojate motivatsioon – on nad igati õiged otsused. Sellised otsused on kokkuhoid, mida me ei tee oma tuleviku arvel.

Mäsuseadustest ja presidendi otsusest

Eilne presidendi otsus jätta välja kuulutamata „mäsuseadused“ on alles esimene samm vastamaks küsimusele „Kas demokraatia on hädaohus või on hädaoht demokraatias?“. Riigihuvide versus kodanikuvabadused tasakaalustamisel ei tohi ega saa ennast petta illusiooniga, et äärmuslik seadus ei pruugi kuidagi mõjutada ausat ja kohusetundlikku inimest. Põhiseadust ei saagi õigusriigis tõlgendada erinevalt tulenevalt inimeste suhtumisest sellesse samasse riiki. Isegi selle riigi õõnestamine ei ole õigustuseks põhiseaduslike väärtuste devalveerimisel. Tänane karistusseadustik on küllaldane deklareerimaks, et meie riik ja selle põhiseadus on kaitstud. Edasine on juba täitevvõimu küsimus, kuidas, milliste seaduslike vahenditega, millise taktikaga meie õigusriiki kaitsta ja pärssida riigivastast tegutsemist. Selleks ei pea kriminaliseerima tõekspidamiste väljendamist ja vähendama süüdistava poole tõendamiskoormust erinevate „tõenäosuskoosseisude“ kehtestamise läbi. „Mäsuseaduse“ mitmes sättes kumab läbi just sedasama täitevvõimu saamatuses pettumust ning soovis dikteerida kohtuvõimule uued, oma sisult põhiseadusega vastuolus olevad mängureeglid. Kas see on viha, nõrkuseväljendus või mõlemad kokku? Mis iganes, kuid seadusloomes pole neile kummalegi kohta.

Presidendi avaldus juhib väga õieti tähelepanu demokraatlike väärtushinnangutele just Vanas-Roomas, kus võimuahnus, kättemaks ja viha viisid riigi lõpuks langusesse ja hukatusse. Iga viha ajendil loodud õigus pühib lõpuks areenilt selle looja, sest õiglus on ülim isegi kui temaga ei arvestata.

Vaata ka: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=24235989